Meie pole süüdi!

Uute maksuseadustega on veider asi. Suure punnimise ja ähkimisega võeti nad vastu, seoti ühte kimpu ja sokutati riigikogu ette nagu salaviin, mille eest pead esmalt tasuma ja alles siis saad teada, kas see ka juua sünnib või muudab hoobilt pimedaks. Ja nüüd siis teatavad koalitsiooni kuuluvad saadikud: ega meie ka nende seaduste üle tegelikult rõõmsad pole.

Jah, kui käsi südamele panna, siis nad isegi ei meeldi meile! Neis on palju vaieldavat. Võib koguni öelda, et mitu neist ei kõlba mitte kuhugi.

Aga ometi on nad mõni päev tagasi jõuliselt jah-nuppu vajutanud! Miks, oh heldus, kui need seadused neile nii rumalad tunduvad? Noh, eks ikka sellepärast, et selline oli koalitsioonikokkulepe, teatatakse ohates. Selline oli valitsuse poliitika. Ütleme isegi – strateegia! Midagi polnud parata, pidi! Laiutatakse kurvalt käsi, pööritatakse kahetsevalt silmi ja antakse igat moodi mõista, et kusagil meie peade kohal ja jalge all voolab oma nähtamatus sängis mingi süsimust poliitiline hoovus, milles vaene riigikogu liige triivib oma tahtest sõltumata abitult nagu jõkke pudenenud pilbas. Selle hoovuse vastu lihtsalt ei saa, inimese isiklikul arvamusel ja vastutustundel ei ole hiiglaslikus poliitilises jões mingit tähtsust.

Tõesti, kummaline ja harjumatu on kohtuda säärase mõtteviisiga. Loomulik oleks ikka see, et inimesed toetavad ettepanekuid, millest nende arvates tõuseb suurimat võimalikku tulu, kaitsevad oma veendumusi rinnaga, on valmis oma plaanide realiseerumise eest käe tulle pistma. Ja kui nad hääletusel peale jäävad, siis hõiskavad suurest rõõmust ja asuvad kiiresti tööle, mitte ei tõtta avalikkuse ette vabandama ja oma käsi puhtaks pesema. Mis nüüd meie, ega meie poleks tahtnud, aga suuremad poisid sundisid! Rõivas ja teised. Kusjuures ega need „suured poisidki” kuigi veenvalt ei mõju. Julgen oletada, et siira veendumuse asemel, et seaduseks vormistatud maksupakett on tõesti parim võimalik, valitses lihtlabane jonn. Mitte sammugi tagasi! Kõhklemine näitaks nõrkust! Sureme saapad jalas!

Samasugust ustavust üksteisele ja hoolimatust kõigi ülejäänute vastu ilmutavad paadunud kurjategijad.

Ent kuna üksinda surra on igav, siis tuli teisedki kampa tõmmata, nad kaasosalisteks teha. Maksuseaduste läbisurumine meenutab mingi meestejõugu kriminaalseid toiminguid, kus terve mõistuse asemel domineerib truudus grupisolidaarsusele. Peamine väärtus on müstiline „au”. Tuleb oma sõna pidada, aga loomulikult ainult kitsa grupi piires, sellest väljapoole jääjate heaolu pole oluline. Tähtis on mitte rikkuda koalitsioonilepingut, Eesti kui terviku huvid on teisejärgulised. Samasugust ustavust üksteisele ja hoolimatust kõigi ülejäänute vastu ilmutavad tavaliselt nn seaduslikud vargad ja teised paadunud kurjategijad.

Millegipärast meenub ka Esimese maailmasõja algus. Keegi ei soovinud seda, aga lepinguid oli vaja täita, liitlassuhted kohustasid. Tehti üks rumal samm teise järel ja tulemuseks oli katastroof. Eesti valitsus suuremat sorti kollapsit õnneks valla päästa ei suuda, aga imelik on nende tegemisi pealt vaadata küll.