Mesilased roosiaias
Tõesti, poleks uskunud, et minu eas võib veel midagi sellist juhtuda. Süda puperdab nagu poisikesel. Ja ikka uuesti ning uuesti meenub see imeline päev, mil ma proua presidendiga esimest korda kohtusin.
Eks Kadriorus korra hoidmine kuulub ju minu igapäevaste kohustuste hulka, mis sellest, et ma surnud olen. Tee põrgust presidendilossi pole pikk. Tiblade ajal sai käidud seal võimu õõnestamas – toppisin lukuaukudesse marmelaadi ja matsin parketi alla surnud hiiri. Hiljem aitasin Meril, Rüütlil ja Ilvesel riigitüüri hoida. Minuga võrreldes olid nad kõik ju poisikesed ja oli tarvis, et üks vanem inimene nendega mõnikord pragaks. Sellepärast on üsna loomulik, et ma otsekohe pärast uue presidendi ametisse astumist sammud Kadriorgu seadsin.
„Tere, mina olen Ivan Orav!” teatasin ma tuppa astudes. Ja siis…
„Tere, mina olen Kersti,” ütles tema.
Ütlen ausalt, ma oleksin otsekui keele alla neelanud. Seisin punastades nagu esimese klassi koolijüts noore ja kauni klassijuhataja ees.
„Istuge palun,” lausus tema.
Kuid mina ei suutnud! Tõepoolest, justkui oleks mind ära nõiutud! Tema aga võttis mul käe alt kinni ja talutas toolini. Istusin ega julgenud talle silmagi vaadata. Mäletan, et läbi pea käis mõte: kas valehambad on ikka suus või unustasin põrgusse veeklaasi? Katsusin ettevaatlikult keelega: hambad olid suus. Siis julgesin viimaks naeratada, vaatasin talle vilksti otsa – ja lõin jälle pilgu maha. Ja issake, kuidas süda tagus!
Pikapeale siiski kogusin ennast. Peab ju ometi daamiga vestlema, kui juba kord on külla tuldud!
„Ma olen leskmees,” ütlesin ma hakatuseks. „Naine on juba aastaid surnud.”
President noogutas kaastundlikult.
„Peale selle olen ma vaenelaps,” lisasin mina. „Ema ja isa on ka ammu surnud.”
„Olen kuulnud, et ka teie ise olete surnud,” ütles president.
„Nii see on,” ohkasin mina. Ja siis olime tükk aega vait. Pagan võtaks, kirusin ma ennast, millest küll sellistel hetkedel tütarlastega räägitakse? Ma olin ikka aastatega täiesti rooste läinud.
„Milline muusika teile meeldib?” tuli viimaks pähe päästev mõte. „Minu lemmik on Artur Rinne.”
„Jah, pole paha,” nõustus tema.
„Võiks kunagi koos minna... noh, neid… liikuvaid pilte vaatama,” tegin ma ettepaneku. Nagu kiuste ei tulnud mulle sel hetkel meelde moodne sõna „kino”, segadus hinges oli nii suur. „Kas te olete näinud filmi „Karujaht Pärnu- maal”?”
„Ei ole,” vastas tema.
Oh, milline õndsus oli sedasi vestelda!
Sestpeale olen ikka otsinud põhjust Kadriorgu külastada. Vahel puhkan niisama jalga, vahel aitan roosiaias elavaid mesilasi talitada. Tiblade ajal elasid Kadri- oru lossis ainult tarakanid, alles Arnold Rüütel likvideeris selle ilge kasvanduse. Romantilise meelelaadiga Päts kasvatas omal ajal rohutirtse ja kuulas õhtuti nende viiuldamist. Aga mesilased on üle kõige. Vahel küll mõni nõelab, aga mina ei pane seda suures õnnetuhinas tähelegi.
Laenasin homseks Vildelt triibulised püksid ja Tuglaselt valge krüsanteemi. Selle torkan Kersti juurde minnes rinda.
