Mida ehitada mereranda?
Kuid mis juhtub siis, kui sa oled enesele kogemata palganud lolli sulase? Sellise, kes pigem lõhub, kui ehitab? Rahvajuttudes tuleb sellist asja ette: peremees saab kaubale ürgjõuga mehemürakaga, kes aga osutub uskumatult tobedaks ja lammutab talu paari päevaga laiali.
Midagi sellist näib toimuvat ka Tallinna linnas. Linnavalitsus peaks justkui esindama linlaste huve, olema nende teenistuses – kuid paraku toimib ta sageli risti vastupidi ning linnarahvas on sunnitud korraldama pikette ja koguma allkirju, et juhmi sulase mõistus koju tuua. See on umbes sama, kui palgata hall hunt klaverilt tolmu pühkima: tolm jääb lõpuks ikkagi sinna, kus ta oli, aga sina pead pidevalt peale passima, et susi klaverit ära ei sööks.
Mõelgem nüüd ise: mis mõtteid tekitab normaalses inimeses mererand? Ikka romantilisi – tahaks seal jalutada, imetleda päikeseloojangut, sooja ilma korral aga minna ujuma, päevitada, süüa jäätist ja juua külma õlut. Oleks loomulik, et linna arengu eest vastutama määratud isikud seda kõike soodustaks, rajaks mere äärde promenaade ja kohvikuid, muudaks selle piirkonna hubaseks ning kauniks.
Aga mida mõtleb mere äärde sattunud hull sulane? Tema jaoks on see ideaalne paik raskeveokitele mõeldud liiklussõlme tarbeks.
Eks ole – tavaline inimene mõtleb väikest last nähes: kui armas mudilane, teeks talle õige pai ja võtaks sülle. Aga mõni piparkoogimajas elav veider vanamoor mõtleb hoopis nii: topin lapse potti, keedan, kuni liha luudelt lahti tuleb, ja siis söön ära! Inimesi on kahjuks igasuguseid ja mõnel neist rändavad mõtted väga kummalisi radu pidi.
Tegelikult oleks ju elementaarne kujundada Kadriorust ja Russalka ümbrusest üks tervik, kus on meeldiv jalutada ja ohutu rattaga liigelda. Mitte kavandada mingisugust müstilist Reidi teed. Jah, ma tean, õigustuseks öeldakse: autod peavad ju kusagil sõitma. Viimsist peab pääsema kesklinna ja sadamasse. Oeh, need autod… Ja need autojuhid… Nendega on alati häda. Ikka tahavad nad igale poole võimalikult kiiresti ja võimalikult otse kohale jõuda, hädaldavad valjusti, kui ei leia kohta parkimiseks, keelduvad jala käimast ja ühistransporti kasutamast. Ometi on päris selge, et sõiduteede juurde ehitamine ei kõrvalda ummikuid. Küll aga kaovad ummikud kohe, kui mõni piirkond liiklusele sulgeda. Praegu pole rannas Russalka juures mingeid ummikuid, aga tarvitseb sinna vaid Reidi tee rajada…
Üldiselt meenutab kogu see juhtum Stalini-aegset grandioosset plaani ehitada lai magistraal läbi vanalinna, et autojuhtidel oleks mugavam Balti jaama sõita. Õnneks jäi see sotsialistlik suurehitis siiski valmimata ja vanalinna ei lammutatudki maha. Aga projekt oli kindlasti juba olemas! Nagu ka Reidi tee oma. Keegi on selle välja nuputanud ja küllap rahagi kätte saanud. Ning ise oma vaimusünnitise üle uhke pealegi.
