Mihkel Kärmas homses LP-s: töötan sanitarina emotsionaalses traumapunktis
Nagu ka tema liikuvad põsesarnad ja meeldejäävad maneerid - tuli ju Mihkel kord ekraanile legendi staatusesse tõusnud Vahur Kersna kõrvale, kellelt õppida oli oi kui palju. Ja Mihkel õppis, kuni jäi ekraanile üksi. Need olid eksklusiivsust täis ajad Eesti telemaastikul.
“”Erakordne” ja “eksklusiivne” olid tõesti ajastu märksõnad, ja kui Mart Juur mind või Pealtnägijat tögada võtab, siis kasutab ta neid sõnu siiani. Ent julgen öelda, et ma ei ole kumbagi sõna ekraanil ikka juba tükk aega kasutanud. Kuid rahvas on visa unustama,” muheleb uuriva ajakirjanduse lipulaeva juhtiv Mihkel.
Kärmas ise on mihkel unustama. Eriti kõike, mis saatega “Pealtnägija” aastate jooksul tema töölaual või mõtteist läbi on käinud. “Teisiti ei oleks väga võimalik ka, sest muidu kustud lõpuks ära,” teab teletäht.
Kuidas aga see mõistust säästev unustamine täpselt käib, mida mees oma elust üldse mäletab ja meeles hoiab ning millest juhindub? Kuidas skandaale avades inimeseks jääb ning mida arvab kurjategijatest ja privaatsusest, sellest me ühel pärastlõunal rannapargis jalutades räägimegi.
Su tööpäevad on täis pinget ja teemad kohati viha tekitavad ning vaimset tasakaalu tuleb jõuga hoida. Oled sa kunagi elus ka kedagi löönud?
Julgen väita, et viimati põhikooli lõpus. Kedagi, kes mind verbaalselt kiusas. Mäletan, et see juhtus tööõpetuse tunnis. Aga kuna tema oli minust oluliselt suurem, siis üsna lootusetuks rabelemiseks kõik jäigi. See kutt läks hiljem välismaale ära ja temast sai päris mõõdukalt tuntud inimene ning oleme hiljem ka tööasjus kokku puutunud. Midagi ebameeldivat me vahele aga tollest tööõpetusetunnist ei jäänud.
Peksa ise ei ole ma ka saanud, ehkki käisin algusest lõpuni vanalinnas ja vahetult Balti jaama kõrval paiknevas I keskkoolis [Gustav Adolfi Gümnaasium] ja erinevate vene noorte kampadega mingeid seise ikka oli, aga nagistasime õnneks niisama ja nina pole mul veriseks löödud. Küll aga olen ma spordiga seoses käinud korduvalt traumapunktis õmblemas, sest näiteks korvpallis on mul mitu korda pea lõhki läinud. Kord oli isegi Õhtulehes uudis, kuidas ma mingis telesaates olin lõhkise kulmuga (arm paistab näolt vaid, kui mees otsmikku krimpsutab - P.K.)
Vaimset tasakaalu aga hoian just korvpalli mängides ja suvel surfates. Ma ei ole kunagi selles eriliselt hea olnud, ehkki lapsest peale mänginud. Aga see on hea mäng oma tumedama poole väljaelamiseks. Mitte et ma märatseks platsil, vaid mütata tuleb - see aitab auru välja lasta. Siis ei karju ma tööl kolleegide peale.
Klarnetit mängisid sa kunagi ka. Millised jäljed sul muusikakoolist on?
Olin tõenäoliselt Nõmme lastemuusikakooli ajaloo üks kõige andetumaid klarnetiste, minu õpetajal oli ilmselt Gandhi kannatus, et ta mu ponnistusi talus. Viis aastat vedasin end tundidesse ja eriala lõpetasin ära ka, kuid lõputunnistust ma ei saanud, sest solfedžo, literatuur ja veel mingid ained ei saanudki selgeks. Klaverit mängisin pisut ka, veel enne, kui muusikakooli läksin, aga …
Nii see vestlus algab ning sadakond pildiplõksu hiljem on Mihkel rääkinud nii lapsepõlve unistusteametist kui ka lollusest, puudutanud veidi ka Poolamaad, pealtnähtud Eesti elust rääkimata. Pikemat intervjuud saad lugeda juba homme, laupäevalehest LP!