Mihkel Raud: praegu on mul raske mõista, kuidas kahekümneselt ellu jäin

Parimad asjad – näiteks roosa ülikond – tulevad nende juurde, kes oodata jaksavad, teab Mihkel Raud. Tal on veel vähemalt paar aastakümmet selleni minna, et roosas ülikonnas ja valgetes kingades nagu väärikas vanahärra püünele astuda. Järgmisel nädalal saab Mihklil käidud alles pool sajandit.

Jah, aeg ei halasta. Isegi veendunud rock’n’roll’i-mehed jäävad kunagi vanaks. Aga Mihkel Raud tundub küll iginoor. Seda küllap seetõttu, et ta on aastate jooksul superstaarisaadetes karjatanud verinoori inimesehakatisi. Või ka see, et tal on peale 21-aastase poja Kaarel Eno ka väikesed lapsed, viieaastane Mirjam ja kolmene Joosep, ning 20 aastat noorem naine Liina (30). Mihkli vaim on värske ja terav, aga 18. jaanuaril kukub tema vanuseks 50. Pool elu on elatud ja mitte sugugi igavalt. On, mida meenutada ja millest raamatuid kirjutada. Või millest sõber Hendrik Sal-Salleriga laval heietada ja lemmiklugude saatel kirglikke noorusaegu meenutada – nagu see veebruaris RaudSaller 3 kontsertidel olema hakkab. Veebruari esimesel nädalal läheb TV3-s taas eetrisse ka „Kolmeraudse” saade, kus Mihkli juhtimisel pannakse Telliskivi loomelinnakus asuvas salongis Kivi Paber Käärid põlema verbaalne püssirohi. Otse loomulikult kirjutab Mihkel praegu oma neljandat raamatut... Nii et ei mingit lubjastumist – nagu ühiskond kipub viiekümnestelt eeldama –, kõik jätkub kiiretel pööretel ja endisel viisil.

Mihkel Raud elab juba alates 2016. aasta detsembrist perega Ameerikas. Nad on seal elanud erinevates kohtades: alul kaheksa kuud San Diegos, pärast seda Chicagos. Mihkel viibib USA-s n-ö poole kohaga, sest tema tööd ja tegemised on valdavalt seotud Eestiga. Liina ja lapsed on end Chicago vanas rootslaste piirkonnas Andersonville’is aga paikselt sisse seadnud. Seal on nende päris kodu. Mihkel tuleb Eestisse käima alles jaanuari viimastel päevadel ja nii saab meie intervjuu teoks tänu kaasaegsetele kommunikatsioonivahenditele. Chicagos on ilm praegu hämmastavalt soe. Mihkli sõnul paugub jaanuaris tavaliselt karm pakane, aga päeval, mil intervjuud teeme, on lausa kaheksa plusskraadi. Ajavahe Eestiga on kaheksa tundi: meil on kottpime õhtu, kui Mihkel oma kolmetoalises Chicago kodus, mille aknast avaneb vaade puude- rohkele tänavale, kanget hommiku- kohvi rüüpab. „Olen tohutu kohvijooja!” sõnab ta, istub arvuti taha ja annab ammendavad vastused kõikidele mu küsimustele.

18. jaanuaril lööb sulle ette 50. eluaasta. Tähendab see sinu jaoks midagi?

Ikka tähendab. Kahekümnesena ei kujutanud ette, et minust võiks neljakümnesena mingit tolku olla. Praegu on mul raske aru saada, kuidas kahekümnesena ellu jäin. Öeldakse ju küll, et vanus on kõigest number, aga tegelikult loob vanus inimesest mingi eelpildi, tekitab hulga omadusi, mida temalt justkui eeldatakse. Kui olen üheksakümnene, ei vaata keegi imelikult, kui tahan suguvõsa kokkutulekult pärast eelrooga ära minna. Ta on ju vana, tore, et niigi kaua vastu pidas, eksole. Kui aga viiekümneselt pärast esimest poolt tundi püsti tõusen ja koju lähen, panevad seda kõik pahaks. Vanus „ostab” meile mõned õigused, ent tekitab ka hulga kohustusi.