Ma ei vaata telekat enam ammu nii, et nüüd istun maha ja lausa vaatan. Tavaliselt käin aeg-ajalt vaatamas, et mis siis nüüd toimub. Kui on hea saade. Kui ei ole, siis ma ei vaata sinnapoolegi. Näosaate üks voorusi ongi professionaalsus. Tegijad tunduvad teadvat, mida nad tahavad saavutada, ja on nõus saavutamise nimel pingutama. Tempo (et ei jõuaks igav hakata), põnevus (kas või see, kui sarnane keegi on), vaimukus (žüriiliikmete killud) – kõik need komponendid, mis peavad esinejat toetama, moodustavad üldiselt sümpaatse terviku, mis mind kui mittemuusikainimest ehk lihtvaatajat täiesti rahuldab.