Andrus Kivirähk: mineviku varjud
Keegi ei saa tema vastu. Ratsionaalne maailmapilt annab jänkile muinasjuttudesse uskuvate rüütlite ees võrratu edumaa.
Aga kui juhtuks vastupidi ja keskaegne rüütel kanduks ajamasinaga 21. sajandi Euroopasse? Kahtlemata tunneks ta end siin võõrana, kahtlemata tunduks uus maailm talle vaenulik. Kuid rüütel poleks rüütel, kui ta ei otsiks tekkinud olukorrast väljapääsu. Ja tema jaoks oleks kõige loomulikum ning igapäevasem lahendus vägivald.
Aga kui neid rüütleid on mitu ja neil on piikide asemel automaadid? Siis juhtubki see, mis juhtus kolmapäeval Pariisis ajakirja Charlie Hebdo toimetuses.
Tänapäeva Euroopas elataksegi otsekui mitmes erinevas ajastus. Valdav osa meist on jõudnud omadega 21. sajandisse. Me austame sõnavabadust ja inimelu ning kui miski meile tõesti ei meeldi või meie väärikust solvab, siis otsime abi kohtust ja nõuame solvangute eest valuraha.
Kuid on väike grupp inimesi, kes elavad vaimus ikka veel Pärtliöö ajas, mil oli igati sobilik usu nimel teisele inimesele pistoda ribide vahele susata. Kui jumala ja majesteedi solvamist karistati surmaga. Kui mõned asjad tundusid nii pühad, et nende nimel tappa oli auasi.
Kurb on see, et miljonid ratsionaalsed „jänkid” on kahjuks sääraste siin-seal välja ilmuvate „keskaja rüütlite” vastu võimetud. Muidugi, kurjategijad nabitakse lõpuks kinni, aga kahju on sündinud. Kui ajamasin tooks tänapäeva ürgse inimsööja, siis suudaks temagi tiheda liiklusega bulvaril oma nuiaga palju kurja sünnitada, enne kui ta kahjutuks tehakse. Ja kahtlemata oleks temalgi oma tapatööle õigustus varnast võtta: ta kogus ju talvevarusid!
Sellest hoolimata, et kusagil on salapärane ajamasin, mis paiskab meie keskele sootuks teisest reaalsusest pärit isikuid, ei saa me hakata elama neandertallaste ega Pärtliöö kangelaste loogika järgi. Me ei saa hakata tänaval jänese kombel silkama või metskitse moel valvsalt ümbrust jälgima, sest muidu võib tulla nuiaga mees ja meid ära süüa. Me ei saa varjata oma veendumusi ja mõtteid, sest muidu rebitakse meil keel suust või saadetakse tuleriidale. Mineviku varjud võivad hämaruse saabudes pikad tunduda, kuid nad on ikkagi ainult varjud.
Mind kummitab juba ammu üks kujutluspilt. Mina olen ateist ega usu viimset kohtupäeva, aga kirjanikuna suudan ma seda endale ette kujutada küll. Jumala – kes pole täpselt määratletud ei Jahve, Kristuse, Allahi ega kellegi neljandana – ette astuvad need, kes on teda eluajal enda arvates hoolega teeninud. Tema nimel tapnud, teisitimõtlejaid taga kiusanud, usinalt palvetanud. Ja neid ei lasta paradiisi, samal ajal kui nende ohvrid on kõik seal sees. Usuvägilased protesteerivad: „Me ju tegime kõik sinu nimel, sinu heaks, nägime vaeva, aga nemad olid uskmatud, irvitasid pühade asjade üle, rikkusid reegleid.” „Te tegite kõik täiesti valesti,” vastab jumal, „aga nemad olid lihtsalt head inimesed.”
