Minu isa, tikkimistšempion

Olen väga paljude asjade pärast oma isa üle uhke, minu isiklik ainus isa ikkagi! Aga iseäranis meenub üks lugu, kuidas ta mu enda puudujääke kenasti varjata aitas. Olin põhikooli käsitöötundides õige laisk ja kuidagi tulid hindamised alati jube ruttu kätte, eriti ootamatult ühel tikkimisveerandil. Appi tõttas isa, kes öö otsa linikule kevadlilli tikkis. Ma polnud muidugi ainuke, kes tööde valmistamiseks vanemlikku abi kasutas, aga iseäranis uhkeks tegi loo see, et tikkijaks oli just isa, kes ei teinud sellest mingit numbrit. Alatul kombel sai ta õpetajalt lõpuks töö eest nelja.

Tulen küllalt haruldasest paigast: päris heas mõttes traditsioonilisest perest, kus kasvasin teadmises, et ma ei ole kunagi olnud üleliigne ega segav tegur, vaid armastatud ja hoitud. Ka siis, kui laps teeb seda, mida nad tegema kipuvad: läheb oma rada.

Hoolimata sellest, kas tuleme isaga või isata perest, oleme ise lapsevanemad või elame omapäi, vajame kõik seda, et oleksime kuskil hoitud ja oodatud. Pimedal hingedeajal eriti.