Minu unistuste kohvik: Eriline kohtumispaik
Kohvik võib ju tähendada kohta, kus sa võid veidi süüa ja juua, aga tegelikult on see koht, kus kohtutakse.
Aastaid tagasi läksin Pariisi, et seal koos prantsuse stsenaristiga kohendada minu filmi „Eestlanna Pariisis” stsenaariumi. Algusest peale oli mulle selge, et filmi meespeategelane võiks töötada kohvikuomanikuna. Muidugi on selles tubli annus stereotüüpset mõtlemist, aga tühja kah. Mina olin ju kasvanud maailmas, kus Pariis eksisteeris peamiselt rahvalike prantsuse komöödiafilmide ja Joe Dassini laulude kaudu.
Prantslastele tundus minu kujutlus Pariisi kohvikutest talumatult elukauge. Nad soovitasid mul päriselt kohvikutes istuda, seal kirjutada ja maailma jälgida. See plaan kukkus aga kiiresti läbi, sest pärast esimest nädalat lõin kokku oma kohvikuarved ja avastasin, et olin iga päev ainult croissant’i ja piimaga kohvi eest jätnud Pariisi kohvikutesse umbes 10 eurot, mis teeb kuus ligikaudu 300 eurot! Tol hetkel, kui filmiraha ei olnud kusagilt paista, tundus see tapvalt suur summa.
Kohvikus Café St. Jean, mille olin valinud, ei olnud midagi erilist peale selle, et ta asus minu loomeinimesele üsna klišeeliku katusekambri ligiduses rue des Abbesses’il.