Vestlesin just kolleegiga, kes pajatas, kuidas Lasse Viréni elulooraamat teda poisipõlves käima tõmbas. Sellest sai vaimne doping ja trennituju allikas paljudeks aastateks.

Ma ei tea, kas Rasmus Mägi EM-hõbe inspireerib tänapäeva noori. Ise mäletan seniajani päeva, mil Soulis olümpiakulla võitnud Erika Salumäe saabus kodusele Elva staadionile. Tundus, et kolmandik linna oli kohale tulnud. Edevad vanamehed pidasid pikki kõnesid ja tükkisid olümpiavõitjat kangesti musitama. Kogu linn vaatas kangelannat lummatult. Nädal hiljem läksin esimest korda püsivamasse trenni (tõsi, mitte ratast sõitma) ja spordiarmastus on siiani küljes.