Praeguse mõõdupuu järgi on Siluett mitte moe-, vaid käsitööajakiri. Rõivamudelid, mida modellid, vabandust, mannekeenid Siluetis esitlesid, tuli endal valmis õmmelda, kududa, tikkida või heegeldada. Erinevalt praegustest moeajakirjadest, mis kutsuvad rõivaid, olgu need masstoodang või moekunsti tooted, ostma. Rõivaste lõigete järgi õmblemisele vaadatakse pigem halvasti, see on ju autoriõiguste vargus. Peale maitsemeele on tänapäeval moekalt riides käimise tingimuseks ka raha. Siiski on ostmine veidi lihtsam viis moekalt riides käia kui ise õmmelda. Nõukogude naised olid küll nutikad ja kuldsete kätega, kuid see ei tähenda, et kõik nad oskasid õmmelda. Olid loomulikult ka õmblussalongid, kuid nende kvaliteet kõikus ja sinna olid järjekorrad, peale selle küsiti teenustasu. Nii et nõukogude naine, kes tahtis moekalt riietuda, pidi loovalt kombineerima alates lõikelehe sigrimigrist, õige joone leidmisest, kanga jahtimisest kuni kehva kvaliteediga õmblusmasinaga rõiva valmis suristamiseni. Kindlasti hoidis selline iga uue rõivaga kaasas käiv intriig ka huvi moe vastu kõrgel. Nagu kirjutas disainer Margus Tamm hiljuti Eesti Päevalehes, et külluslik tootekogemus (tänapäeva disainiteaduse mõiste rich product experience) hõlmab laiemat tundeskaalat kui ainult positiivseid emotsioone. Protsessi juurde käivad raskused ja tagasilöögid loovad kasutaja ja disainiobjekti vahel positiivsema ja sügavama sideme. Kuid keegi ei keela teil ka oma suhet moekunstiga tõsisemaks ajada, näiteks õmmelda antikvariaadist ostetud Silueti lõikelehe järgi valmis sügisrõivad.
