Muretsemiseks pole põhjust!

Tegelikult oli mul kavas kirjanikupalgast mitte kirjutada. Kasvõi sellepärast, et mind ei puuduta see kuidagi, sest töötan juba aastaid Eesti Päevalehes ega kibele riigi palgale. Aga siis puutusin kokku kummaliste eelarvamustega ja otsustasin, et võiksin ikkagi sõna sekka öelda.

Nagu ma aru saan, häirib ja erutab inimesi ennekõike see, et viiele kirjanikule ja kunstnikule hakatakse maksma kuupalka, ilma et nende kohustused oleksid täpselt fikseeritud. Eeldatakse, et kui raha käes, aga mingit sundust valmisprodukti näidata pole, seda produkti ei valmigi, sest pärast palgapäeva hakatakse otsemaid seanahka vedama.

See kahtlustus on igati mõistetav, sest inimesed lähtuvad teiste üle otsustades ikka ja alati iseenda soovunelmaist. Väga paljud meist unistavad ju ajast, kus raha on sedavõrd palju, et tööd ei pea enam tegema. „Kui võidaksin miljoni, siis ei liigutaks enam lillegi!” ohatakse südamepõhjast. Rikas ei pea ju vaeva nägema, rikas lebab ahjul ja sööb präänikut, nagu vene muinasjutus kuningapojaks saanud Loll-Ivan. Mis hea pärast peaks ta puid lõhkuma ja kaevust vett kandma, kui enam pole sundust, kubjast ega nuuti, mis tema laisku kannikaid kõrvetaks.

On päris selge, et suur osa inimesi teeb tööd üksnes palga pärast. Ja neid vihastab hullupööra, kui mingitele tüüpidele antakse palk kätte justkui mitte millegi eest.

Kuid muretsemiseks pole põhjust! Kirjanikud ja kunstnikud on sedasorti veidrikud, kes ei katkesta töötamist ka pärast miljonäriks saamist. Võtame näiteks säärase üleilmse superstaari nagu J. K. Rowling. Kahtlemata võiks ta lillegi liigutamata elada, aga ta ei tee seda. Potteri sarjaga ühele poole saanud, hakkas ta krimkasid kirjutama. Hollywoodi tähtedel oleks võimalik elu lõpuni laiselda, kuid millegipärast valivad nad töö ja väntavad aastas mitu filmi. Picasso ja Matisse võisid elu lõpus olla püstirikkad, aga nende elustiili ei muutnud see karvavõrdki – ikka läksid nad igal hommikul ateljeesse ja maalisid seal tundide kaupa.

„Kui võidaksin miljoni, siis ei liigutaks enam lillegi!” ohatakse südamest. Rikas ei pea ju vaeva nägema.

Meie kirjaniku- ja kunstnikupalk ei tee muidugi kellestki miljonäri, isegi rikkuseks pole seda põhjust nimetada. Seda enam pole tarvis peljata, et see raha muudab kellegi laisaks. Eelmise vabariigi ajal said suurimat toetust Tammsaare, Tuglas, Raudsepp ja Under. Pole andmeid, et nad oleksid seetõttu oma loomingu elumõnude nautimise vastu vahetanud.

Nüüdsest kirjanikupalgast kõneledes märgiksin, et vahest olnuks õigem, kui selle jagamine erineks kulka stipendiumidest ja teistest isiklikku avaldust eeldavatest toetustest selle poolest, et kirjanikupalk määrataks ülalt. Eks ole, töösuhe võib sündida nii, et kandidaadid võtavad ukse taha ritta, aga ka nii, et tööandja pakub ise kellelegi tööd. Vaevalt näiteks Tammsaare omal ajal mingeid avaldusi esitas. Ka tänapäeval võiks riik koostöös loomeliitudega valida vabakutseliste kirjanike ja kunstnike seast kõige eredamad anded ning pakkuda neile kindla sissetuleku võimalust.

Tulemus oleks väärikas nimekiri, mille kallal ei julgeks iriseda ka kõige kadedam hing.