Nemad hääletasid Eesti vabaks!

„Vabaduse veteranid, kas me oleme vabaduse veteranid?” žestikuleerib Rein Veidemann justkui klassikokkutulekul riigikogu saalis istuvatele härradele-prouadele.

„Vabadusel pole veterane, me oleme võib-olla okupatsiooni veteranid,” ajab ta ka kaasrääkijad naerma.

LP ja Delfi kutsusid augusti alguses kokku ülemnõukogu liikmed, kes hääletasid 20. augustil 1991 riikliku iseseisvuse poolt. Nn 20. augusti klubi, kuhu kuulub osa neist 69-st, koguneb igal aastal, ent varem pole olnud võimalust kõigiga pikemalt rääkida ja pühendada neile terve eriprojekt. Nüüd, Eesti taasloomise 25. aastapäeval on selleks suurepärane aeg! Kes olid need inimesed, kes hääletasid Eesti taasiseseisvumise poolt, ja millised olid need ärevad päevad Toompeal?

Uudis putšist tuli üllatusena

Toonased ülemnõukogu liikmed said Moskva putšist teada enamasti raadiost ja see uudis tabas kui välk selgest taevast. „Sel päeval, 19. augustil oli niikuinii ettenähtud erakorraline istung. Ma olin oma toonases suvilas Kiisal ja ärkasin enda kohta jube vara hommikul. Ilus hommik, vaikne ja vagur. Panin raadio vaikselt mängima ja raadio lainet keerates jõudsin ühe Venemaa laine peale, kust kostis see jõle tekst [uudis putšist]. Paha hakkas,” meenutab kirjanik Teet Kallas, kes seejärel võttis ette rongisõidu pealinna.

Televisioonist tuli „Luikede järv”. See oli märk, et mingi suurem jama on juhtunud.

Aeg oli ärev juba varem: 1991. aasta augustiks olid oma iseseisvumisest või iseseisvuse taastamise plaanist kindlalt teatanud kolm Balti riiki ja Gruusia. Riigipöörde ettevalmistamist alustas KGB ülem Vladimir Krjutškov arvatavasti juba detsembris 1990. Igal juhul, 19. augustil lukustati Mihhail Gorbatšov oma suvilasse. Kell 6.30 anti teada, et ta on „tervislikel põhjustel” ametikohustused üle andnud ja võim on läinud asepresident Gennadi Janajevile. Loodi riiklik erakorralise seisukorra komitee.

Heinz Valk meenutab, et tema sai toimuvast esimese info Soome kanaleid vaadates. „19. augusti varahommikul panin raadio ja teleri käima… Seal oli midagi ebaharilikku: Moskva televisioonist tuli „Luikede järv”. See oli minu põlvkonnale juba ammusest ajast, Stalini surmast saati märk, et mingi suurem jama on juhtunud. Ja siis kuulsingi Soome televisioonist, et Moskvas on toimunud riigipööre,” räägib ta.

Nii mõnigi saadik sai putšist teada alles Toompeale ülemnõukogusse jõudes. Lehte Heinsalu meenutab, kuidas läks hommikul Tartust bussile. „Kui juht mind nägi, ütles, et teil ei ole mingit mõtet Tallinna sõita, on riigipööre ja kõigel on lõpp. Mina siis korraks tardusin ja ütlesin: aga siis on meid ju väga tarvis!”

Selle üksmeele saavutamise eest tuleb eriti tänulik olla kahele naisele: Liia Hännile ja Marju Lauristinile.

Toonane ülemnõukogu esimees Ülo Nugis luges liikmetele sõnad peale: palus neil jääda pealinna ja informeerida koduseid, et nad ei saa tavapärasel ajal koju naasta, sest peavad võimaliku taasiseseisvumise hääletuse hetkel Toompeal olema.

Ants Veetõusme sõnul kartsid tema kodused väga. „Ega asjata polnud meil naabritega nõupidamisi, mis edasi, ja igaüks vaatas, et kõigepealt saaksid lapsed kuidagi ohutumasse paika. 1949. aastal viidi mind koos emaga Siberisse – kui on ette nähtud, siis viiakse kõik ära ja see oht oli 1991. aastal täiesti reaalne.”

Kolm naist, kes tõid vabaduse

Neil päevil käis kõik paanilise kiirusega. Tallinna poole liikusid soomukite kolonnid, peaminister Edgar Savisaar saabus ööpimeduses kaatriga üle lahe Soomest ja ülemnõukogu sai kokku Eesti Komitee esindusega, et taasiseseisvumise otsus sõnastada nii, et see sobiks kõigile. Kell tiksus, oli vaja otsustada. „Õigus on neil, kes ütlevad, et selle üksmeele saavutamise eest tuleb eriti tänulik olla kahele naisele: Liia Hännile ja Marju Lauristinile. Suuresti nende kannatlik oskus kuumaverelisi ja temperamentseid inimesi rahustada viiski sihile,” on ülemnõukogu liige Andres Ammas veendunud.

Liia Hänni ainult muheleb selle avalduse peale: nojah, las see ilus müüt siis olla. „Meid oli kolm: mina, Marju Lauristin ja Sirje Endre. Me kolmekesi kirjutasime selle teksti. Minu arust on see ilus müüt, et kolm naist taastasid Eesti Vabariigi, las ta siis olla.”

Vaata pikemat videoülevaadet Delfist: forte.delfi.ee/news/eesti1991

69 poolthäält vabadusele

69 ülemnõukogu liikmest, kes Eesti taasiseseisvumise poolt hääletasid, kohtusime pea 40-ga, kelle meenutused asuvad pöördel.

Kas kiire graafiku või juba kehvapoolse tervise tõttu ei saanud meiega kohtuma tulla Mati Ahven, Tõnu Anton, Kaljo Ellik, Hillar Kalda, Valeri Kois, Toomas Kork, Ahti Kõo, Mart Laar, Jüri Liim, Jaan Lippmaa, Mart Madissoon, Tõnis Mets, Andrei Prii, Jüri Põld, Enn Põldroos, Koit Raud, Edgar Savisaar, Andres Tarand, Uno Ugandi, Helgi Viirelaid ja Vaino Väljas.

Ülejäänutest on meie seast lahkunud kümme: Ülle Aaskivi, Uno Anton, Hillar Eller, Illar Hallaste, Tiit Käbin, Enn Leisson, Ülo Nugis, Ants Paju, Eldur Parder, Ülo Uluots.