Andrus Kivirähk: Nibelungide isamaasõda

Täna tähistab Venemaa võidupüha. Ta teeb seda kahtlemata ülipidulikult, suurejooneliselt, triumfeerivalt. Mitte langenuid leinates, vaid võidulippe lehvitades, justkui lõppenuks sõda alles eile, mitte 70 aastat tagasi. Kuna enamik tunnistajaid ja pealtnägijaid on elavate seast lahkunud, on Suurest Isamaasõjast vormitud hiilgav legend, nagu „Nibelungide laul”.

Ja sellele kangelaseeposeks moondunud sõjale täna oode lauldaksegi, mitte ei meenutata reaalset tragöödiat. Unustatud on kogu häda ja viletsus, Vene soldatist – aga veel rohkem muidugi väejuhtidest, teiste seas ka seltsimees Stalinist – on saanud võitmatu Siegfried, kes kartmatult hävitab ilge fašismilohe. Ning on nõus seda tegema veel ja veel, sest kummalisel kombel tähistatakse küll fašismi üle saavutatud võitu, kuid uusi fašiste ja bandeeralasi tärkab samal ajal nagu seeni pärast vihma, kui uskuda Kremli ametlikku retoorikat. Kogu Venemaa naabrus kihab neist, nad vohavad koguni endistes vennasvabariikides, otse emakese Venemaa ukse all. Kui see tõesti tõsi oleks, võiks Suure Isamaasõja püha ürituse loogiliselt võttes nurjunuks lugeda: hävitati ja hävitati, aga jagu ei saadud. Kuid legendidel pole loogikaga midagi tegemist. Ka seltsimees Stalini päevil lausa kihises kõikjal kahjuritest ja spioonidest, kuid see ei tähendanud veel, justkui peaks oktoobrirevolutsiooni nurjunuks lugema. Tuli lihtsalt lakkamatult edasi võidelda, nagu kangelane, nagu Siegfried.

Sõda pole ajaloos kurb sündmus, vaid vaimustav edulugu, millest kõneldes on kohane ohata: miks küll mina ei elanud neil kaugetel ja hiilgavatel aegadel.

Putini Venemaal kujuneb Teisest maailmasõjast samasugune argiellu tungiv püha muinasjutt, mille „väärilised” soovitakse olla tänapäevalgi. Kui võidukad vanaisad juba kord läksid Berliini, siis peavad seda tegema ka nende Ööhuntideks sirgunud lapselapsed. Pronkssõduri juurde asuvad valvesse isamaasõjaaegset vormi kandvad noorukid. Sõda pole ajaloos kurb sündmus, vaid vaimustav edulugu, millest kõneldes on kohane ohata: miks küll mina ei elanud neil kaugetel ja hiilgavatel aegadel. Olevik on trööstitu, tulevik ebakindel, minevik aga suurejooneline. Loomulikult keskendutakse sellele.

Ma ei imestaks, kui peagi teataks kogu selle müüdiloomega usinalt kaasa sörkiv õigeusu kirik, et kõik Suures Isamaasõjas fašistide käe läbi langenud pääsesid otsejoones paradiisi. Või õigemini Valhallasse, kus nad koos teiste muistsete slaavi sangaritega nüüd lakkamatut pidu peavad. Küll tahaks olla seal koos nendega, mõtleb nii mõnigi nooruk kadedalt ja sõidab Ukrainasse, et korrata esiisade kangelastegusid ja saada õndsaks.