NO-teatri juht Tiit Ojasoo homses LP-s:kui tahame olla oma tegemistes ausad, tuleb tänase Eesti ja maailma peale mõeldes sealt kõnts välja

"Muidugi, me võime vahelduseks teha ka pisut lõbusamat värki, aga kui tahame oma tegemistes ausad olla, siis tänase Eesti ja tänase maailma peale mõeldes tulebki sealt selline kõnts välja," ütleb viimasel ajal taas tõsiselt kõneainet pakkuva teatri NO99 juht Tiit Ojasoo.

Suurel määral uuenenud koosseisuga teater NO99 on ikka vägev! Paljud, kes käisid aasta alguses vaatamas nende muusikali „Savisaar”, on juba hämminguga avastanud, kui pagana täpselt ennustas teater ette me linnapeaga toimuvaid sündmusi, kuigi lugu polnud ju otseselt temast.
Nüüd tuli NO-teatril välja lavastus „Kõnts”. See tõmbab vaatajad vaimselt kuivaks ja pärast etendust kipuvad nood kahte vastandlikku leeri vajuma. Ühed ei leia päris õigeid sõnu, et ohjeldamatult kiitust avaldada, teistel jääb sõnadest (ja ka hapnikust) puudu, et võimalikult raevukalt nördimust väljendada. Imelik on siin see, et arvamust kipuvad avaldama ka need, kes pole tükki näinud. Teatrist ja elust ümber teatri me NO99 juhi Tiit Ojasooga räägimegi.
Lepime kokku, et ilmselgelt pole teater NO99 lihtsalt meelelahutus. Aga mis see on? Miks kutsub Ojasoo inimesi vaatama, nagu ta ütleb, enda ja oma kaaskunstnike (ehk näitlejate ja kõigi teiste, kes lavastuses osalevad) mitte just kõige siidisemaid ja roosilisemaid tundeid ja mõtteid: „Natuke banaalne võrdlus, aga eriti avaliku raha eest toimiva teatri, nagu NO99 seda on, ülesanne on peegeldada ühiskonda,“ vastab ta. „Kusjuures seda, mida me peeglist näeme, me valida ei saa."

Kisub kohe karmiks?
Meil oli pärast teisipäevast etendust publikuga kohtumine ja Jaak Allik, kes käis tükki vaatamas, ütles, et temal jooksis seda vaadates küll kogu Eesti poliitika silme eest läbi.
Alliku fantaasia on tema peas, keegi teine vaatas lavastust läbivat „religioosset lapitekki”, kus ateist loodab inglitele ja kinoa söömine aitab halva karma vastu.
Minu jaoks on oluline näidata, et kõnts ja kired on olemas, armetus on olemas, ja kui ma julgen seda tunnistada ja teistega jagada ja näen, et inimesi, kes mõtlevad samadele asjadele, on veel, siis me ei ole enam nii üksi. Katarsis saabub jõuetuse tunnistamise ja üksioleku ületamise hetkel.

Mis on kõnts? Seisund või materjal või mis?
Kõnts on jääk, olemise taak, mingi sete, mis jääb kihina maha. Ja see kiht võib ühel hetkel väga paksuks minna. Paralleelne mõiste on siin veel inimkõnts. Kõnts on see, mis meis igaühes vaikselt tekib. Selline sade.

Lavastuses räägite sellest kõntsast?
Jah ja sellest, kui armetu on olla inimene, enda ja liigikaaslaste kõntsaga silmitsi.

Pikka ja huvitavat intervjuud Tiit Ojasooga loe juba homsest LP-st!