„Butafooria on mulle alati huvi pakkunud. Ma ehitasin seda musta karpi kui lava. Sama näituse eelõhtul Helsingis lebasin selle kasti põrandal. Väljas paukus põhjamaiselt karge detsembripakane, valasin endale pitsi Vana Tallinna. Ruum oli soe ja tunne oli hiilgav. Sel hetkel mõistsin, et ei taha teha midagi muud kui näituseid,” kirjeldab Kristel kunstiloomisest tulvavat emotsiooni.

Loe edasi ja saa teada, miks Kristel Saan juhuseid eesmärgikindlast liikumisest olulisemaks peab.