Mõned katked homme ilmuvast intervjuust:

Pressiteates ütlesid, et oled füüsiliselt, vaimselt ja moraalselt läbi.
Ega ise sellest ju kohe aru ei saa. Aga kui võõrad inimesed tulevad poes juurde ja ütlevad, et „Kuidas te suudate? Pidage ikka vastu! Ärge tehke neist välja!”, siis mõtledki: kuhu ma omadega jõudnud olen? Kogu see Nordica asi on olnud minu jaoks niivõrd isiklik. Kogu kriitika, mida olen klientidelt ja meediast kuulnud, on olnud nii pagana isiklik. See pole ju mingi anonüümne suvaline firma, keda sõimatakse. Sind ennast sõimatakse! Elasin sõna otseses mõttes iga reisil kaduma läinud kohvrit ja hilinenud lendu isiklikult üle. Ma ei suuda võtta nii, et see pole minu asi. Tahan vastutada absoluutselt kõige eest, mis ettevõttes on tehtud. Et kõik oleks viimase peal. Muidugi tundsin, et ei saa kohe ja korraga pakkuda kõike, mida oodatakse, aga uskusin, et inimesed mõistavad.

Kas seni Nordicaga tehtu on sinu arvates hästi tehtud?
Arvestades tausta ja asjaolusid, pingelist ajagraafikut, siis on see suhteliselt maksimumilähedane tulemus. Muidugi oleks tahtnud, et välismaa partnerid, kes meid siin ajutiselt lennukitega teenindavad, oleksid seda paremini teinud. Et nad oleksid paremad, tublimad, osavõtlikumad, et lennukid oleksid klanitumad, et ei hilinetaks, et ei löödaks käega, et saadaks aru, kui tähtis asi see meie rahvale on. Aga kuidas me läbi kõige selle tänasesse päeva jõudsime… on suhteliselt maksimumilähedane tulemus. Nagu bridžis: nende kaartidega, mis sulle jagatakse, pead välja mängima maksimumi. Ja meie kaardid olid väga viletsad.

Äkki ei jõudnud sa Nordica puhul ära oodata aplausi, mis oleks uut jõudu andnud?
Eks natuke ole selle üheksa kuu jooksul ka aplausi olnud. On väga palju inimesi, kes on kiitnud ja kaitsnud kasvõi põhimõtte pärast. Ma tänan neid südamest. On olnud ka rõõmu. Kõige rohkem vahest oma brändingu loomisel, oma värvides lennukeid kasutusele võttes, oma tüdrukuid lennukis reisijaid teenindamas ja oma kapteneid lennukite roolis nähes. Oli pisarat kiskuv olukord, kus kogu lennuki seltskond pidas vajalikuks stjuardessi kallistamas käia ja mahaminek venis pikaks. Oli kiitus Brüsseli terrorile reageerimise eest. See muidugi ei takistanud üht klienti (kes sai teada, et peab ise omal käel Brüsselist Amsterdami sõitma, sest saatkonna buss enam ei sõitnud) saatmast meile kirja: „Noh? Kas PR-kampaania sai läbi? Tülgastav!”

Edasi loe Erik Sakkovi emotsioonidest juba homme ilmuvast LP-st!