Väikesesse maapoodi tuleb pisike tüdruk. Ta ostab paki värvilisi kummikomme ja kaheliitrise koola, mille pudel on peaaegu sama suur kui ta ise. See fosforhappe ja suhkru segu jõuab väikese inimese organismi või tema vanemate rummikokteili. See pilt ei erine väga palju mõnest arengumaa agulist, kus vanemad keedavad lastele suhkruvett, sest muud pole lauale panna.

Aga kas sel tüdrukul oleks tavalises, igas Eesti nurgas üsna sarnase valikuga maapoes alternatiivi? Värske toidu lett on neis poekestes ju tavaliselt kõige pisem ja kõige rohkem ruutmeetreid on alkoholikastide, maiustuste ja valmistoodete ning konservide all. Kas ta saaks poest kohalikku õuna- või porgandimahla? Maasika- või mustikamahedikku? Ei saa. Ja kui neid seal ka oleks, jääksid nad praegu hinna tõttu ikkagi noorele ilmakodanikule kättesaamatuks.