„Õnne 13”. Kas me sellist seriaali tahtsimegi?

Fenomenaalne „Õnne 13” on meie pidevalt muutuva telesarjamaastiku Tuhkatriinu – sama armsalt naiivne ja võluvalt loomulik.

25. hooaega alustav „Õnne 13” on igav nagu elu ise. Aga kes ei armastaks elu? Seepärast armastatakse ka seriaali „Õnne 13”. Juba pealkirjas eneses peitub eluline vastuolu, rõõmu ja kurbuse käsikäes kulgemine. Mitte asjata pole sarja alapealkiri „Meie elu lood”. Elulisusest on kinni hoidnud kõik stsenaristid ja lavastajad. Iseküsimus on, kes on need „meie”. Minu elu lood need ju pole, ühegi tegelasega ma samastuda ei suuda, vaatan „Õnnet” harva ja juhuslikult. Ent teisi kodumaiseid telesarju ei vaata ma peaaegu üldse.

„Õnne 13” esimene osa jõudis eetrisse 1993. aasta oktoobris. 1990-ndate keskel oli Eesti majanduslik ja sotsiaalne olukord veel väga vilets, heitlik ja ettearvamatu. Ei teatud, mida järgmine päev tuua võib. Ent oli kindel, et „Õnne 13” järgmine osa tuleb täpselt samal nädalapäeval ja kellaajal ning on täpselt samasugune kui eelmine. See sisendas kindlustunnet ja aitas argiraskusi paremini taluda.

Kuivõrd mu ema on täpselt sama vana kui Alma osatäitja ja paljude mu tuttavate emad on samuti umbes selles eas, olen uurinud, mis neid selles sarjas nii väga köidab. Aga ega nad ei räägi.