Owe Peterselliga juttu ajades istun mõttes nagu maal vanaema juures. Vajutan väikeste sõrmedega vanal, suurt kasti meenutaval raadiol alla punase nupu ja juba tervitab tuttav meeshääl: „Tere, armsad sōbrad!” Owe hääl kõlas toona vanaema köögis sama soojalt ja koduselt kui praegugi.

20 aastat ühes raadiojaamas tegev olla on pikk aeg, jõudsin kasvada selle ajaga täiskasvanuks. Kunagisest maal vanaema juures raadiot kuulanust sai ajakirjandustudeng, kes sattus ka Elmari raadio saatejuhikonkursile ning sai Owega otse-eetris saatetundi jagada. Tol korral ma saatejuhiks ei saanud, aga seda põnevam on esitada Owele küsimusi viis aastat hiljem. Eks ole näha, kui avameelne ta ise teise küsitlejaga on ja kui ausalt vastab. Muide, raadiost Owe suurt pausi ei teinudki. Igal reedel on saanud teda Vikerraadios „Owe Peterselli show’s” kuulda ja Owe ise loodab, et see jätkub ka sügishooajal. Autorisaade võtab küll rohkem aega, aga selle tegemist naudib legendaarne raadiohääl väga.

 

Ütlesid läinud aasta lõpus Kuldmikrofoni saades, et tegelikult on sul meediast eemal olemise aeg. Elmarist tulid ära, olid töötukassas arvel ja püüdsid aru saada, kas hakkad meediat igatsema või mitte. Esmaspäevast hakkad igal hommikul eestlasi äratama. Kas edevus sai võitu?

Olen umbes kümme või tõenäoliselt rohkemgi korda endamisi mõelnud, kas olin lollakas, et „Terevisiooni” pakkumise vastu võtsin.