Paar lugu kogenud emadelt

Ema tuleb olla aasta igal päeval, aga tihtipeale kipub emadepäev olema see aeg, kui endalt küsitakse: milline ema ma olen? Kas ka hea? Üleüldse, kas hea ema on see, kes on aastaid lapsega kodus, või see, kes läheb pisikese kõrvalt varakult raha teenima? Kas see, kes paneb lapse kümnesse spordiringi, või see, kes süstib lapsesse juba maast madalast raamatute lugemise huvi? Kas hea ema on range või leebe? Rääkisime ühe vanaema, vanavanaema ja vanavanavanaemaga, kes kõik on juba aastakümneid olnud hea ema musternäited.

Lehti Ledis (77) Läänemaalt. Kaks last, kuus lapselast ja üks lapselapselaps

Ma ei mõtle selle peale, kuidas olla vanaema – see on täiesti tavaline igapäevane elu. Küpsetan ise kõigile saia ja kui suvelapselapsed ehk naabrite lapsed saabuvad, siis näiteks eelmisel aastal kasvatasin nende jaoks kolm tibu, et nad saaksid neid käes hoida ja paitada. Aga üks vahva seik meenub minu 70. sünnipäevast. Suured rahvakogunemised, nagu jõulud, juubelid ja kokkutulekud, on meie suguvõsas aastakümneid au sees olnud. Minu sünnipäevale oli kogunenud pea 70 inimest. Ühel hetkel teadustati, et nüüd saabuvad üllatusesinejad. Olin põnevil, sest mina ei teadnud sellest asjast midagi. Siis avanesid saali uksed ja sisse astus keegi tüdruk, seljas nii tuttav kleit. Esialgu ei saanud arugi, mis toimuma hakkab ja kuidas see riietus mulle nii tuttav on. Siis saabus teine ja kolmas. Nii nad sealt tulid, lapsed ja lapselapsed reas. Nad olid käinud salaja minu riidekappi sorteerimas ja otse loomulikult leidnud sealt minu „väga moekaid” rõivaid eri kümnenditest. Isegi peen nõukogudeaegne kombinee oli pesuvooruks välja otsitud! Millal nad selle moeetenduse ette valmistasid, seda mina ei teadnud. Hiljem selgusid üksikasjad, kuidas nad kõik koos käisid salaja minu riideid proovimas, et mulle sellist üllatust teha. Nalja ja naeru oli nii etteaste korraldajatel kui ka kõigil sünnipäevalistel.