1992. aastal keskkooli lõpetades polnud päästevaldkond sugugi esimene asi, mis Jõgevamaa väikekohas üles kasvanud noormehel meeles mõlkus. Esimese hooga proovis ta sisse saada Tartu ülikooli kehakultuuri erialale, ent jäi sissesaanute hulgast välja. „Räägi onupoeg Ilmariga,” soovitati pereringis. Ilmar töötas toona Tallinna päästeametis kõrgel kohal, teine onupoeg oli ametis Tartu päästeteenistuses. „Mõtlesin, et olgu, räägin Ilmariga, ehk saab midagi ära teha,” sõnab Tammearu. Juba novembris alustas ta ühes Tallinna komandos päästjana. Valikut tehes sai otsustavaks tõik, et Ilmar rääkis, et peagi avatakse sisekaitseakadeemia allharuna päästekolledž, kus on võimalik omandada kõrgharidus. Tagasiteed polnud. Tammearu lisab, et alles hiljem sai ta teada, et nõukogude ajal töötas päästeteenistuses üks tema tädi. „Perekonna viga,” muheleb Tammearu.

Selline „viga” on levinud. Ligi 15% päästeameti töötajaid pole ses organisatsioonis oma perekonna ainsad esindajad.