Paavo Järvi: on asju, mida ei saagi õpetada

Paavo Järvi, kelle elu kulgeb sünnimaalt kaugel, ratastel ja lavadel, igatseb kõige rohkem Eestile omast mere lõhna.

„Vaat see on tõesti kaunis pilt," õhkab Paavo Järvi (50) Tallinna lahe kaldal päikeseloojangut vaadates. Ta on jälle Eestis käimas, sest toob igal suvel oma tütred Lea (9) ja Ingridi (6) kuuks ajaks siia eesti keelt praktiseerima. Muide, Pärnus äsja lõppenud Järvi akadeemia ja suvefestival just sellepärast sündiski, et kogu pere endale nii olulises linnas kokku saaks ning et keel püsiks.

Veidi enne kokkulepitud aega on ta ikka veel teel, sest viib lapsed oma sõprade juurde. „Tüdrukud on suured loomaarmastajad ning seal on kass, koer ja suur aed," seletab ta naeratades.  Ta on üleni mustas, kannab triiksärki ja teksasid ning tunnistab, et kiire elutempo tõttu on ta mõne korra täpselt nii ka orkestri ees seisnud ja kontserti andnud. Kohtume Viimsi vabaõhumuuseumis vanas kaluritares, sest see on parim koht, et rääkida Paavo lapsepõlvest, lastest, vanematest ja sellest, mida õppida ei saa. Liiatigi on just siin midagi, mida maa ja ilma läbi lennanud rändur kusagilt mujalt leidnud ei ole...