Olgu täna ja homme päevad, kus me kõik julgeme öelda: Eestis on hea elada ja Eesti on maailma parim riik. Oleme vabad, oleme kaitstud ja kujundame ise oma tulevikku.

Kui meil on praegu midagi halvasti, siis peame vaatama peeglisse ja küsima iseendalt: miks nii?

Enne ja pärast suurt sünnipäeva on meil jälle piisavalt aega viriseda ja vinguda ning unistada abstraktsest ja täiuslikust riigist, mida pole tegelikult kusagil.

Et mõista, kui hea on Eestis elada, ei tasu osutada üksnes rikaste ja arenenud riikide edulugudele. Sealgi on muresid, napib töökäsi, pensioni, haridust, empaatiat või tulevikuvisioone.

Et mõista, kui hea on Eestis elada, tasub rõõmustada meie sõnavabaduse, vaba sõna rohkuse ja demokraatia üle. See on hindamatu väärtus ja meie iseolemise alustala. Kus mujal on väikesearvulisel feminismi, sooneutraalsust, tolerantsust jutlustavate inimeste seltskonnal avalikus ruumis nii suur sõnajõud?

Väljast vaadates oleme me suurem, kui meile endale tundub. Meil ei tasu tunda suurte ees lõputut alaväärsuskompleksi ega rajada oma iseseisvust katkematule sõjahirmule.