Pannkook ja küüneseened
Jõulud on möödas, küll sai söödud! Ja ikka sealiha! Ma mäletan, kuidas mu truu Peetrus omal ajal imestas, kui ma talle käsu andsin, et enam inimesi paradiisi lasta ei tohi, ainult sigu.
„Aga armas Issand, nad pole ju ristitud!” hädaldas ta. „Nad ei käi jõulude ajal kirikus ega oska meieisapalvet.”
„Pole tähtis!” käratasin mina. „Oluline see, et neil on maitsev liha. Inimestega pole meil midagi peale hakata, nemad süüa ei sünni.”
Nüüd Peetrus enam vastu ei põtki, sööb iga päev sealiha, nii et lõug läigib. Hiljuti tegi ta mulle ettepaneku, et ka kanad paradiisi pääseksid.
„Ma leidsin ühe huvitava retsepti – teriyaki-broiler. Tahaks seda proovida,” seletas ta. Olin loomulikult nõus. Las kanakesed tulla! Hea toit on väga tähtis.
Jõulukommete sekka kuulub ka kuuse ehtimine. Mina ehtisin sel aastal aga hoopis oma kirikuõpetajaid. Saatsin neile kõigile ilusad punased tuulerõuged, mis pärast briljantrohelisega määrimist kuuvalguses sätendavad.
„Armas Jumal, tänan sind!” helistas mulle kohe õnnelik väike Urmas. „Ma olen nüüd nii ilus! Tähniline nagu leopard! Urr! Lõrr! Ma joonistasin endale vildikaga vurrud ka nina alla. Urr!”
Kui lihtne on lastele rõõmu teha!
Muidugi on jõuludel ka ebameeldivam külg. Kõik need sajad tuhanded palved, mis musta tossuna maa pealt minu poole kerkivad – need tekitavad mul allergilise nohu. Olen küll püüdnud inimestele selgeks teha, et oma jõulusoovid tuleb esitada jõuluvanale, aga ikka leidub tohmaneid, kes peavad vajalikuks otse minu poole pöörduda, sest nende arvates pole jõuluvana olemas. Tarkpead! Tänapäeval antakse inimestele liiga palju kooliharidust, see on kindel.
Midagi polnud teha, lappasin neid lollakaid palveid ja märkasin nende seas tühja paberilehte. Selle oli mulle saatnud Jüri Ratas. Mis temp see pidi olema? Haarasin kohe telefoni ja helistasin Jürile.
„Miks sa mulle tühja palvekirja saatsid?” kurjustasin ma. „Mida see peab tähendama?”
„Seda, et mulle pole mitte midagi tarvis,” vastas Jüri. „Mul on kõik olemas. Aasta algul poleks osanud arvatagi, kui toredasti mul läheb. Ma olen nii rõõmus ja õnnelik! Rohkem ei vaja ma mitte midagi.”
Selline vähenõudlikkus tegi minulgi tuju heaks.
„Sa oled hea poiss, Jüri!” ütlesin ma liigutatult. „Tänutäheks saadan sulle sellise pannkoogi, mis kunagi otsa ei saa, söö seda kui palju tahes!”
„Nüüd ma olen veel õnnelikum!” hüüdis Jüri. „Aitäh!”
Aga mitte kõik inimesed pole nii leplikud. Reformierakond saatis mulle terve nimekirja nõudmisi.
„Mis jama see peab olema?” karjusin ma telefonitorusse. „Kakssada soovi! Kas seda pole natuke palju?”
„See on alles algus!” teatas Kristen Michal jäiselt. „Praegu töötame koos Rosimannustega välja järgmist kahtsadat ettepanekut. Maailm tuleb viia vastavusse Reformierakonna põhikirjaga. Ja ruttu!”
Saatsin neile korvitäie küüneseeni. Head isu!
