Paratamatusest
Selle nädala teisipäeva õhtul jäid paljudes kodudes telerid tummaks ja meilid ei liikunud – Eesti suurimat sideteenusepakkujat Elioni tabas tehniline rike. Mis kestis ootamatult kaua – ligi kaks ööpäeva. Õnneks toimis internet laitmatult ja inimesed said end telekavaatamise asemel küberruumis välja elada. Facebookis rääkis 99 % sissekannetest Elioffist, firmalt nõuti rahalist kompensatsiooni, juhtide päid ja selgitusi, kuidas selline asi üldse juhtuda sai. Delfis tegi Elioni rikkest teatav uudis selle aasta lugejarekordi – lugu loeti üle 100 000 korra ja kommentaare kogunes üle 1500. Nii juhtub, kui võtta inimeselt ära tema põhiõigus – vaadata telekat ja saata ning vastu võtta e-kirju. Sest internet on meie vereringe. Kuna hot-i server oli rivist väljas, häirus meilisuhtluse puudusel paljude ettevõtete töö, osta ei saanud rahvusliku lennukompanii pileteid jne. Mis tõestab, kui lihtne on meie palju kiidetud e-riigis paras kaos tekitada. Pole vaja sõjalist sekkumist, et väikeriigi elu rütmist välja viia, piisab õnnetust tehnilisest rikkest ja riiki külastab kõikevaldav paanikahoog.
Eks elus juhtubki igasuguseid asju ootamatult. Ilma et keegi neid kavandaks, sepitseks, esile kutsuks. Pole see esimene ega viimane kord, mil süsteemid ei tööta. Oluline on, kuidas inimene sellesse suhtub. Kas kui paratamatusse, õnnetusse, mis ei hüüa tulles. Mida elus ikka ette tuleb. Või kui võimalusse närvi minna, stresseeruda, halvasti öelda, oma sapp ja viha asjaosaliste suunas välja elada, küüniliselt parastada.
Poolteist telekavaba päeva oli ju tegelikult puhas õnnistus. Kui ekraan ees ei helenda, on mõjuv põhjus kätte võtta näiteks raamat. Millal seda viimati õigupoolest tehtud saigi? On põhjust rääkida pereliikmetega, kuulata, kuidas lastel läheb, mis kallimale muret teeb, helistada vanematele. Sest iga mõistlik inimene ju teab, et probleemiga tegeldakse ja normaalne elukorraldus taastub õige pea. Vaja vaid veidi kannatust ja inimlikku mõistmist – sest alati võinuks minna ka hullemini.
Minu meelest tuleks rohkem arendada oskusi toime tulla ka siis, kui midagi juhtub. Mis saab siis, kui näiteks elekter (ptüi-ptüi-ptüi!) peaks sama kauaks ära kaduma või kui kraanist ei tule tilkagi vett? Kas saame siis hakkama või sureme välja? Praegu läks ju kõik tegelikult väga hästi.