Päts ja kanep

Kusagil istuvad inimesed ja arutavad, et tingimata oleks tarvis legaliseerida kanep. See on hädavajalik, ilma enam edasi elada ei saa.

Teised inimesed on jõudnud otsusele, et vabariigi 100. sünnipäeva ei saa pidada uue Konstantin Pätsi kujuta. Ausammas tuleb võimalikult ruttu valmis teha ja Toompeale üles panna.

Ja siis on veel terve hulk inimesi, kes on välja nuputanud kõikvõimalikke meetmeid alkoholismi pidurdamiseks. Viina- või õllepudel peab edasipidi teleekraanil vagusi püsima, ta ei tohi tantsida ega laulda. Kõrtsid ei tohi müüa kaht õlut ühe hinnaga. Alkohol peab end poes peitma läbipaistmatu seina taga nagu musliminaine. Ja kindlasti annab veel midagi välja mõelda.

Kõik need inimesed on kirglikult oma tõe eest väljas.

Kusagil on hoopis teistsugused inimesed. Nemad arvavad, et kanepit ei peaks vabalt müüdama. Et president Pätsile ei tohiks ausammast püstitada. Et uus alkoholiseadus on halb ja vigane.

Ka nemad on kirglikud. Ka nemad on veendunud, et nende suu läbi kõneleb Tõde.

Mis on tulemus? Tulemus on loomulikult see, et järgmistel kuudel jauratakse ajakirjanduses ja sotsiaalmeedias arukaotuseni kanepi, Pätsi ja käraka teemadel. Vaieldakse ja sõimeldakse. Ja meile jääb mulje, nagu oleksid need kõige tähtsamad probleemid maailmas. Probleemid, mis on tarvis otsekohe lahendada, muidu variseb kogu Eesti Vabariik kokku. Kui Selverist kanepit osta ja Toompeale Pätsi ausamba juurde lilli viia ei saa, siis tuleb maailmalõpp. Ja kui keelata kõrtsmikul müüa happy hour’i ajal õlut poole hinnaga, siis on joomarluse selgroog murtud.

Ilmselt pole ka kuigi palju seadusi, mille mõju oleks marginaalsem. Kui kaovad ära alkoholireklaamid, on see ennekõike põnts meediale, mitte viinavabrikutele. Ilma reklaamideta ongi palju mõnusam telekat vaadata.

Kahtlemata on need teemad erutavad. Juba ainuüksi Pätsist annab heietada palju. Eks ta oli ju üsna samalaadne tegelane nagu praegu Savisaar. Seda teame me kõik, et enne kasvatab jänes endale sarved, kui Savisaare austajad ja Savisaare põlgajad ühise keele leiavad. Sama lugu on Pätsiga. On neid, kes teda jäägitult imetlevad ja neid, kes suudaks koostada pika nimekirja endise presidendi häbitegudest. Kui keegi soovib tekitada ohjeldamatut ja kurnavat, igavesti kestvat ja mitte kuhugi välja viivat vaidlust, pole selleks tõesti paremat võimalust, kui tulla lagedale Pätsi monumendi ideega.

Kanepiga on sama lugu. Ka see teema ajab inimesed pöördesse. Ja alkoholist ei maksa rääkidagi, vaevalt et on kuigi palju neid seaduseelnõusid, mis tekitaks suuremat avalikku huvi kui see, mis reguleerib napsitamist.

Samal ajal pole ilmselt ka kuigi palju seadusi, mille mõju oleks marginaalsem. Kui kaovad ära alkoholireklaamid, on see ennekõike põnts meediale, mitte viinavabrikutele. Ilma reklaamideta ongi palju mõnusam telekat vaadata. Näiteks häid inglise krimisarju, milles üldjuhul esineb stseen, kus inspektorist peategelane tellib kõrtsist endale ja oma abilisele paar pinti õlut või rüüpab pingelisel hetkel veidi viskit. Pean tunnistama, et erinevalt reklaamidest ajavad need kaadrid mul hamba verele.

Kas kutsuda kääridega tsensor? Ja mis saab ikkagi Pätsist ja kanepist? Jõudu ja jaksu arvajatele!