Peeter Simm: ega ma ole sularaha, et peaksin kõigile meeldima

Meil hakkab tähendust kaotama andestamine. See pole õiglane: mis mõtet on üldse andestada, kui kunagine teema üha uuesti üles tõmmatakse, ütleb filmimees Peeter Simm.

Eesti Vabariigi juubeliga samal päeval 65. sünnipäeva tähistav filmilavastaja ja -õppejõud Peeter Simm on endiselt tegus. Õpetab Balti filmi- ja meediakoolis filmitudengeid, teeb portreefilmi Rein Taageperast ja koos Maria Avdjuškoga filmi teatrimees Kalju Komissarovist. Just käis ta Hardi Volmeriga Eesti filmi instituudis tutvustamas Olavi Ruitlase menuki „Vee peal” ainetel loodava mängufilmi projekti. Ja loomulikult sõidab võimaluse korral pikki rattaringe.

Aga kui Simmiga ta Lasnamäe kodus kohtume, on majas mure. Paistab nii, et hea kaaslane, kaheksateist ja poole aastane kass Loola on otsustanud siitilmast lahkuda. Loom lebab oma kastis külili ja teeb viimaseid nappe hingetõmbeid. „Huvitav küll. Veel hommikul oli kraps, sõi pasteeti ja mängis natšalnikut, nagu kassid seda ikka teevad. Just nüüd, enne teie tulekut, viskas külili ja otsustas minna,” arutleb Simm.

Ühesõnaga kujuneb intervjuu pisut heitlikuks. Simmi särtsakas ja nakatavate naerurõkatusega laetud jutt katkeb, kui filmimehe 90-aastane ema, kes teises toas kassil silma peal hoiab, nukral kombel asjade seisust teada annab. Siis vajub ka Simm korraks tujust ära.