Pidupäevakõned
Vabariigi aastapäevale järgneval hommikul tuli Kiir kooli. Ta oli näost valge ja näis palju kannatanud olevat. Toots maalis paberitükile sinimustvalge lipu ja kirjutas selle alla „Eesti Vabariik 98”, viskas Kiirele nina alla ja vaatas, missuguse näo teine seda saadetist nähes teeb.
Kiir silmitses paberitükki, tegi väga kibeda näo, haigutas ja hakkas imelikult puksuma nagu kass, kes enese ülearu täis on söönud.
„Paluks… paluks välja,” ütles ta ja jooksis, ilma et oleks oodanud kooliõpetaja vastust, eeskotta. Toots kihistas naerda ja oli nagu sütel. Esimesel võimalusel põgenes temagi koolitoast ja vaatas õues Kiirt otsides ringi. Sauna juurest kostsid imelikud kraaksuvad hääled ja Toots suundus sinna. Kiir toetus peaga vastu sauna nurka ning ähkis ja puhkis hirmsasti.
„Mis viga?” küsis Toots.
„Süda läigib,” vastas Kiir.
„Mispärast ta läigib?”
„Noh, need eilased… need eilased kõned,” kurtis Kiir. „Kohe hommikul hakkas peale! Kõigepealt pidas mamma kõne ja siis pidas papa. Koolis rääkis aktusel õpetaja Laur ja pärast kirikus rääkis köster. Mul juba siis hakkas pea kumisema. Läksin eeskotta, mõtlesin, et söön seal rahus ja vaikuses oma kringlit ning katsun puhata, aga klassitoast tuli Arno Tali, kes tahtis mulle tingimata rääkida, missuguse kõne tema siis peaks, kui ta oleks Eesti Vabariigi president. Ja kohe tema järel tuli Imelik ja rääkis, missuguse kõne tema peaks, kui ta oleks Eesti Vabariigi president. Ja siis tuli Kuslap ja rääkis, missuguse kõne tema peaks. Ja lõpuks tuli väike Lesta, ronis silgutünni otsa ja pidas oma kõne, ja see oli kõige pikem! Mul oli selleks ajaks kole paha olla, kõrvad undasid ja külm higi jooksis mööda selga… Läksin värske õhu kätte, aga parajasti upitas purjus Lible end kellatorni luugist poolenisti välja ja hakkas kah kõnet pidama! Neli tundi rääkis! Ma mõtlesin, et nüüd ma küll suren.”
„Noh, need kõned…” venitas Toots. „Ega siis neid pole tarvis kuulata.”
„Kuidas pole tarvis? Seal võib ju mõni huvitav mõte olla.”
„Narr, pole seal mingeid mõtteid. Mina ei kuula neid kunagi, nii kui keegi kõnet pidama hakkab, lähen kohe teise tuppa.”
Kiir vahtis Tootsile suurte silmadega otsa.
„Kas siis niimoodi võib?”
„Aga miks ei või? Vaata, kõige parem on kõne ajal grammofon valjusti mängima panna – katsugu vana jeekim selle lärmi sees rääkida! Aga alati pole grammofoni käepärast.”
„Hm…” pomises Kiir. „Aga mina muudkui kuulasin ja kuulasin ja kuulasin… Veskipoiss pidas kõne ja siis apteeker… Ja öösel vaatas aknast sisse keegi väga koleda ja punase näoga ning pidas kah kõne.”
Punapäisel mehikesel hakkas jälle halvem.
Toots silmitses öökivat Kiirt mõtlikult ja tema silmad läksid ümmarguseks, nagu ikka siis, kui ta mõnda koerust plaanis.
„Ma pean sulle ka ühe kõne!”
„Paluks ei!” karjatas Kiir, aga Toots juba patras:
„Kivirünta, punta, änta, paravänta, vasviilingi, suski, tavaara, ass, sarapilli, jassi, karlitteri, jonni, aikukkuri, leijooni! Elagu Eesti Vabariik!”
Kiir kaotas teadvuse.
