Pihkva. Nõukogude Liit on surnud, aga nõukogude vaim heljub edasi

Otse meie piiri taga laiub mitmesaja tuhande elanikuga linn, millest noorema põlve rahvas ei tea enam midagi. LP uuris, kuidas elab ja armastab Pihkva.

Kajastades juba kolmandat päeva ja teist korda seda, kuidas Pihkvas mõistetakse kohut meie Eston Kohveri üle, tekib sportlik hasart: millal ma näen tema ajutise „kodulinna” tänaval purjus inimest? Olgu, kui päris purjus taarujat ei saa, võiks vähemalt näha kedagi, kel on õllepurk käes. See vaatepilt vastaks Venemaa provintsilinna stereotüübile, aga jääb kogemata. Kui klassikaline Pihkva bomž kuskil pesitseb, siis on ta end kaugele äärelinna peitnud.

„No selle eest tuleb ju trahv! 500 rubla!” hüüatab vanem härrasmees Valeri, kes teeb õhtut parajaks ühes turu kõrvale rajatud… ütleme, et baaris, ehkki nii ehedasse urkasse pole ma ammu sattunud. Astusin sisse nimme, et kuulata pigem südamest tulevat vastust, mitte poliitkorrektseid viiteid võimude rangele poliitikale (näiteks ei müüda ei Pihkvas ega oblastis mingeid napse enne kl 11 hommikul). 500 rubla on praeguse kursiga alla kümne euro ja keskmine palk Eesti inimeste omast kaks-kolm korda väiksem (u 400 eurot). Seega pole 500-rublane trahv päris lumme lasta. Ometi ei saa trahvihirm olla peamine, sest erinevalt Moskvast tuleb ka politseinikke tühjuses kobades taga otsida. Juba Koidula-Põlva-Tartu teelõigul näen korrakaitsjate autosid rohkem kui Pihkvas nende päevade jooksul. Tekib tõsine küsimus, kumb on tegelikult suurem politseiriik.