Pilk uude aastasse
.
„Isa toob metsast jõulupuu. Milline vägev kujund! Lähen järgmisel aastal lastega metsa jõulukuuske tooma, see on nüüd kindel. Selline käik jääb lastele eluks ajaks meelde ja nad teevad kunagi sama oma lastega. See on nii tähtis, lausa identiteedi mõttes. Olen ka ise väikese poisina isaga metsas lumes sumanud ja jõulukuuske valinud.
Spordin ja toitun tervislikult. Ah, milline lihtlabane lubadus. Aga kui ise seda endale ei anna ja eesmärki ei sea, siis pole ka lubaduse pidajat või vähemalt sinnapoole püüdlejat. Ei saa just öelda, et ma poleks ka möödunud aastal tervisesporti teinud. Olen küll, aga vahepeal läheb ikka käest ära – nii toitumine kui ka liikumine. Seda peegeldab kohe jooksukilomeetrite hulk ning kaalu ja kalorite näit. Õnneks on lihtne end joonele tõmmata, kui põhi on all. Sest elada tahaks kaua ja õnnelikult. Mitte keegi teine ei saa minu eest 106-aastasena seenioride klassis maratonile minna. Ikka ise.
Olen parem inimene. Lubadus, mille täitmine on kõige olulisem ja mis kätkeb endas nii paljut, kui osata mõelda, mida selleks teha. Samavõrd on see ka lihtne, lõbus ja tore ning keeruline üheaegselt. Aga ma püüan. Igatahes!”
„Mina ei tee kunagi uusaastalubadusi. Mingit põhimõtet siin ei ole, ma lihtsalt ei näe nendes mõtet. Pole kunagi teinud ka. Aga lootusi on mul uueks aastaks palju. Suures plaanis loodan, et need Islamiriigi sõdalased surevad kõik naiste käe läbi, sest niimoodi ei saa nad enda usu järgi paradiisi. Loodan, et elu Eestis muutub rahulikumaks ja ei olda enam nii väga üksteise kõris. Loodan, et mul on rohkem aega olla maal ja tegeleda asjadega, mis mulle meeldivad. Loodan, et mul jääb rohkem aega käia oma wing chun’i trennides ja et jõuan uuel aastal maalimisele rohkem aega pühendada. Loodan, et mu tütrel läheb uues koolis hästi. Ja peale kõige muu loodan, et ka tuleval aastal on nii palju riisikaid, et neid ei jõua kõiki isegi korjata ja ära teha.”
„Ma soovin, et uus aasta tooks Eesti inimestele ilusaid hetki lähedastega, rohkelt võimalusi oma riigi ja rahva üle uhkust tunda ning vähem muret igapäevase toimetuleku pärast. Et Eesti riik oleks kindlalt kaitstud ja meie inimeste heaolu suureneks. Et meie vanematel oleks tugev tervis ja meie lastel õpihimu ning mängulust.
Ma soovin meile kõigile oskust märgata abivajajaid enda ümber ja hinnata üksteist just sellisena, nagu me oleme. Et me hoiaksime ühte ega otsiks tühjast tüli. Et igaüks tunneks end Eestis hästi ja vajalikuna.
Soovin ka, et rahvusvahelised püüdlused aitaksid viia rahuni Ukrainas ja Süürias ning lõpetada miljonite inimeste sõjakannatused. Et meil Euroopa Liidu ja NATO juhtidena jätkuks tarkust ja kindlameelsust hoida ja edendada väärtusi, mida nii tähtsaks peame. Ja et ligi 200 riigi ühine soov kliimasoojenemist pidurdada kannaks vilja ning näeksime õige pea taas valgeid jõule.”
„Plaanin ennast rohkem liigutada, nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Vahetada arvuti taga istuv ja arvuti kaudu suhtlev eluviis teise vastu. Detsembris sai asutatud MTÜ Indiast, mille abiga hakkan kirjutama uut raamatut maailma – eriti India – juveelitööstusest. Mu lubadus on minna algaval aastal vaatama, kuidas näiteks rubiine kaevandatakse ja mis tingimustes toimivad pärlikasvandused. Ja sellest kirjutada. Alustan ka kogemusõhtuid, kaasan inimesed oma protsessi. Mind võib kutsuda ka rahvaga kohtuma, loodetavasti saan tulla. Kogu selle idee taga on just see vajadus: end liigutada, näha päris inimesi ja päris maailma. Liialt kange oli möödunud aastal turi ja tagumik arvuti taga istumisest!”
„Uusaastalubadused on lollidele, ütleb üks mu väga lähedane inimene. Ja tal on õigus. Mis kasu on endale uueks aastaks miskit lubada, kui sa muidu lubadustest kinni ei pea või endale sihte ei sea? Ma saan aru tost uue-aasta-maagiast, et justnagu uus leht, nagu patukustutus, et on lootust. Aga mis lootust meil suurt ikka on, eks?
Me tahame muutuda, enamasti paremaks. Tahame teisi enda ümber muuta. Aga mis kasu on hundi või rebase taltsutamisest, kodustamisest, kui see pole enam sama loom, keda päriselt ihkame? Vahel ju juhtub nii, et hiljem vihkame oma kätetööd, nagu dr Frankenstein kunagi.
Sellega on muide huvitav lugu. Mary Shelley monstrumilugu teavad, küll väärdund lapsikul kujul, aga sümbolina ikka pea kõik, kes on lääne kultuuriruumi osalised. Tema mehe, Percy Bysshe Shelley, ühe tolle aja võimsama-olulisema poeedi tekste õpivad ehk Inglise koolilapsed, aga suurem jagu meist ei võta teda enam kätte, kuigi tasuks. Ühesõnaga: parem kirjuta üks korralik hämaralugu, mis inimvärdjaile kõverpeeglit näitab, kui tuhat imelist-nõtket luuletust, eks?
Mõtlen veel selle üle, kuidas kirjandusega edasi. Asi pole selles, et ma peaksin luuletajast prosaistiks, „päriskirjanikuks” muutuma. Minu jaoks on luule olulisem iganes, see on mind rohkem puudutanud, see on keele ja vabaduse mõttes kuidagi algsem, võimsam, pärisem. Proosa on ikkagi juba viisakas kirjanduse tegemine, kultuuriruumi loomine.
Igatahes ei pea ma proosat kuidagi tähtsamaks või paremaks. Samas, inimene peab natuke muutuma, enda pärast, mitte teiste jaoks. Ma olen luules ikka pea kõik juba ära kirjutanud, muidugi oskan veel leida sadakond teerada, mida ma pole hulkunud, aga põnevamais paigus olen käinud ja pealegi: kellele seda kõike praegu vaja on? Ma saan aru, et üldiselt on, et eesti keele ja universumi ja elavate-mõtlevate-kiirgavate tüüpide jaoks ehk on.
Ühesõnaga: lubadused on ikka seotud muutumise ja muutmisega. Sellega tuleb ettevaatlik olla. Parim sina võid endal ehk juba käeulatuses olla (või vastassuunast tollele, kuhu oled end teele säädnud), suured sihid ja unistused võivad olla nagu see suur kala (marliin) tol vanamehel, kes merel käis, teate ju, lõpuks söövad haid kõik ära ja sulle jääb kätte vaid unistuse luukere. Muidugi on seegi vahel parem... see on vähemasti sinu unistuse luukere. Jah, kui muuta, tahta muutust, siis ikka pigem eneses. Teisi ennem ei puuduta. Seda kõike on nii kerge rääkida, nii kerge. See on peaaegu nagu mõni Shelley luuletus – päriselus kökerdab too mõte mus nagu end kurvaks ja haigeks mõelnud, nimetu, aga ohtlik Frankensteini monstrum. Ühesõnaga, kuidas mõistagi toda lauset: me ei saa endale kõike lubada?
Villu Tamme laulis kunagi umbes nii:
mul pole enam selge kes ma olen
ma pole enam see kes olin ma
kas olla tuleb see kes tahad olla
või see kes oled kuskil sisimas?”
