Pingest süda paha. Martti Helde hetked enne esimest esietendust

Martti Helde debüüt lavastajana oli oodatult julge ja eksperimenteeriv. Pool aastat ainult selle nimel elanud filmimees oli esietenduseks vaimselt täiesti tühjaks pigistatud.

Endine Volta kultuuriklubi maja, Koplis asuv ilmetu, unarusse jäetud betoonehitis, on paremaid aegu oodanud paarkümmend aastat. Ootas ära. Mitte sellepärast, et muutub vähem kui aasta pärast uhkeks kortermajaks, või nagu arendajale meeldib rõhutada – loftideks. Enne moondumist saab ta veel 13 õhtul teenida oma eesmärki, võõrustada üht selle aasta oodatumat lavastust „Vanamees ja meri”.

„Ma kardan nii väga!” kostab pimeda teatrisaali äärest. Elava loomu ja blondide kiharatega 17-aastane Johann on lavastuse pesamuna. Üks üheksast tantsijast. Üks neljast noormehest, kelle pea mõne minuti pärast kiilaks aetakse – ühtesulamise nimel. Lavastaja Martti Helde, kelle pealagi on sile olnud juba kaheksa aastat, istub lava ees Johanni kõrval. Julgustab ja lohutab. Räägib, kuidas just suvel on juusteta eriti hea olla. Johann kogub end ja läheb ülakorrusele juukselõikusele.