Pomm Ameerikas, supitirin Eestis
Kas üldse tasub sellest rääkida, kui samal ajal käis terve maailm kummuli? Aga tõsi on see, et kui pomm sul otsekohe pärast plahvatamist pead otsast ei rebi, siis hakkab ta üsna kiiresti tunduma kauge ja seetõttu suhteliselt ohutu probleemina.
Trump võitis valimised ööl vastu kolmapäeva, täna on laupäev, aga me oleme endiselt elus! Juba veenavadki inimesed ennast ja üksteist: „Mis see Trump ikka teeb, ju ta võtab aru pähe. Ja ega teda lasta ka päris lolliks minna!” Võimalik. Ega meil ajaloost mingeid sobivaid paralleele leida ole. Igal juhul on selge, et meil ei jää muud üle kui oodata ja vaadata, mis saama hakkab.
Seevastu supitirin on kummuli siinsamas meie nina ees ja see pakub palju rohkem huvi. Sest see on puhtalt meie endi probleem ning meie ise peame laua kasimise ja uue supi keetmisega hakkama saama.
Mina võin küll ausalt öelda, et nädala jooksul täitus minu kaks ammust unistust: pensionile saadeti Edgar Savisaar ja valitsusest eemaldati Reformierakond. Et need rõõmsad sündmused nii lähestikku aset leidsid, oli mingis mõttes ootuspärane – olen ise kirjutanud, et tegelikult oli oravate tõeliseks auesimeheks just nimelt Savisaar, kelle isik garanteeris Reformierakonna valitsuses püsimise, nii nagu punn pudelisuu ees ei lase välja pursata ammu käärima läinud nestel. Tarvitses see punn ainult välja tõmmata, kui juba kogu kõlbmatu märjuke nelja tuule poole laiali pritsis.
Siiski poleks minagi oodanud, et asjad käivad nii kiiresti. Jüri Ratas ei saanud end erakonna esimehe kabinetis veel õieti sissegi seada, kui juba tuli hakata edasi Stenbocki majja kolima. Ei saa ju öelda, et ta oleks jõudnud Keskerakonnas midagigi ära korraldada, veel vähem midagi põhimõtteliselt muuta. Hruštšovi Stalinit hukka mõistva kõne analoog, mida ma eelmisel nädalal ootasin, on tal endiselt pidamata, Ühtse Venemaa leping alles. Kummalisel kombel ei panda seda talle ka eriti pahaks, ka mina ise lepin sellega üsna vaguralt. Ilmselgelt oli tüdimus Reformierakonna võimust nii suur, et kõigi teiste patud näivad tühised.
On ka üsna tõenäoline, et just nimelt peaministri positsioon annab Ratasele enesekindlust ja võimu omaenesegi erakonnas kord majja lüüa. Ega Hruštšov ka kohe Stalini muumia kallale ei söandanud minna, kolm aastat kogus julgust ja kindlustas positsioone. Ja muide, vastulöök vanadelt stalinistidelt ei jäänud tulemata! Ka Jüri Ratas peab mingis mõttes kõndima otsekui munade peal. Kindlasti tunneb ta end Ossinovski ja Tsahkna seltskonnas mugavamalt kui sõgeda silmavaatega savisaarlaste seas. Nüüd pääsevad nemadki koalitsiooni, nii nagu fraki sisse pugenud täi võib jõuda presidendi vastuvõtule.
