Poolt ja vastu: kas EAS tegi Ärma talu juhtumi kohta õige otsuse?
Ajast aega on jagatud õigusi selle järgi, kas nad on absoluutsed või relatiivsed. Ärma talu ja EAS-i ümber käivat kära vaadates näib, et see asi vajab (üle)teadvustamist.
Lepingud, sealhulgas kõnealune OÜ Ermamaa ja EAS-i vaheline, tähistavad relatiivset õigust ehk võlasuhet.
Relatiivse õiguse puhul ei ole kõrvalistel isikutel suuri õigusi ja kindlasti mitte õigust dikteerida lepingupoolte käitumist. Nii nagu minul pole õigust küsida, miks müüs LP esikaanel paikneva reklaami just sellele ettevõttele ja just selle hinnaga (kuigi mullegi kuuluvad kaudselt mõned Ekspress Grupi aktsiad).
Eestis püütakse tihtipeale saavutada oma hääle ja veendumuse jõudu mitte ainult oma asjade, vaid ka ettejäävate kaasteeliste asjade üle.
Hakkasin Ärma kaasusele mõeldes mõtlema ühtaegu ka Järvesoode juhtumile, kes tegelesid filantroopiaga.
Aino ja Elmar Järvesoo tahtsid panustada eestlaste elujärje parandamisse. Polnud vahet, kas nad panustasid maaliosakonda, akadeemilistesse organisatsioonidesse, kirikusse, viljatusravisse – ikka oli kaasteelisi, kel käsi nende poole rusikas. Neid on praeguseni.
Me võib-olla ei tahtnud sellist Eestit, aga sellise me tegime.
See on kõige klassikalisem kantimisskeem. Ja rikutud on ka tollaseid reegleid.
EAS-is olid otsustamise juures raha andmise ajal presidendile küllalt lähedased inimesed, seega on tegemist korruptiivsete sidemetega.
Siis, kui otsustati turismitegevus peatada, kooskõlastati see oma tutvusringkonnaga EAS-is – Siim Raie, Maria Alajõe, keda nad ammu tunnevad. Ning kui langetati otsus nõuda tagasi ainult 10%, olid taas mängus tuttavad. Ja mitte ainult EAS, vaid ka presidendi kantselei oli Ärmaga seotud – nii on OÜ Ermamaa juures endiselt tegev presidendi kantselei endine raamatupidaja.
Kogu ärmatamise juures on kolm väga magedat punkti. Esiteks, kogu reeglitest möödahiilimine oli teada juba presidendi ametiaja alguses, aga kuni ta oli ametis, seni viisakas seltskond sellest ei rääkinud. Ju siis peljati, et pressiesindaja Sildam helistab toimetustesse ja hakkab ähvardama. Teiseks see, et ta esines kogu aeg lääneliku juhina, kogu juhtum aga kuulub pigem banaanivabariikide või Ukraina repertuaari.
Ja mis sõnumi saadab see laiemale elanikkonnale? Et kui sa oled piisavalt tähtis, piisavalt mõjukas, kaasad tegevusse piisavalt paljusid, siis keegi ei õienda?
