Poolt ja vastu: kas Eesti filmikunst hoiab minevikust liiga kinni?
Praegu on uued filmid kindlasti ajalooliste teoste poole kaldu. Üle poolte filmide kujutavad minevikusündmusi. Peab vaatama, et me ei läheneks olnule märtrikompleksiga. Eestlastel on see oht. Minevikuga peaks tegelema vähema afektiga.
Emotsioon moonutab pilti. Võib-olla võiksime ka oma minevikust analüütilisemalt rääkida. Emotsioonidega liialdamine viib propaganda äärealadele. Kõigis minevikufilmides ongi sees palju propagandamaitselist paatost. Rahvaga tuleb rääkida laulupeo keeles, kriitikuna mulle see ei meeldi.
Teisalt on muidugi kummaline, et siiani pole „Tõe ja õiguse” ekraniseeringut. Millal seda siis veel teha, kui mitte vabariigi sajandaks aastapäevaks? Võib-olla on ta siiani tundunud liiga igava projektina. Mul on hea meel, et filmi teeb Tanel Toom, sest ta pole vahest nii kirjanduslikus taagas kinni ja vaatab laiema pilguga. Tegelikult on Tammsaare teos ju üdini naljakas.
Las ajalooga tegelemine jookseb ise tühjaks siis, kui on ammendunud. Raviprotsessina on see okei ja küll läheb käsitlus ka ajapikku kainemaks. Käsitleme siis pealegi minevikku, kui oleviku jaoks pole aega.
Me ei saanud üle 50 aasta oma minevikuga tegeleda, aga meie minevik on päris huvitav. Pärast iseseisvumist, kui inimesed keskendusid rikkaks saamisele, tundus minevikku vaatamine üleliigsena. Millal siis veel minevikuga tegeleda, kui mitte nüüd? Küll saja aasta pärast tulevad ka teised teemad, ent küllap vaadatakse meie ajastule tagasi ka siis.
Film on huvitav žanr selles mõttes, et positiivseid tulevikuvisioone ei saa filmimeetoditega luua. Kas hakata Ameerika filmide stiilis tähtede sõdu tegema? Selleks pole meil rahagi. Alati on ju teatud, et film laseb ennast ideoloogiliselt vajalikus suunas ära kasutada. Minu filmikoolis oli omal ajal seina peal suurte tähtedega Lenini tsitaat, et kinokunst on „meie jaoks” kõigist kunstivormidest olulisim. Tasub meenutada, et suurem osa neist, keda Lenin mõtles, ei osanud lugeda, nii et film oli neile lihtsalt kõige arusaadavam.
Pigem on kummastav see, et konkursi „Eesti film 100” tulemusel hakkavad tööle režissöörid, kelle kõigi jaoks on tegemist nende esimese mängufilmiga. Hea, et algajad saavad võimaluse, aga see, et senised tegijad on kõrvale jäänud, torkab silma.
