Poolt ja vastu: kas Eesti koolis pannakse liiga palju hindeid?

POOLT

Egle Hjelmeland,
Norra õpetaja

Ma arvan küll, et Eesti koolis hinnatakse lapsi liiga sageli, vähemalt Norraga võrreldes. Õpetada saab ka numbriteta.

Norra koolides esimeses kuues klassis hindeid üldse ei panda, hindama hakatakse alles 7.–9. klassis ja seda tuleb ette palju vähem kui Eestis. Kool algab poole augusti pealt ja kuni jõuludeni saavad õpilased näiteks inglise keeles kaks-kolm hinnet. Või siis on mõni pikem projekt, näiteks vaatame filmi ja analüüsime seda kaks nädalat ning selle eest tuleb hinne. Ka nii saab kõik asjad aetud. Hindeid on vähe, aga nende eest tuleb teha päris palju tööd.

See, et me ei pane numbreid, ei tähenda, et mina või mu õpilased ise ei teaks, mis tasemel nad on. Tagasiside on pidev ja nii suuline kui ka kirjalik. Ka kodutööde puhul on tagasiside täiesti olemas. Ja kui kodutööd on tegemata, siis lahendatakse need vahetunnis.

Tagasiside põhineb ennekõike positiivsel näitel. Sa mitte ei otsi vigu, vaid osutad õigele lahendusele, seletad, kuidas peaks tegema. Kui väike laps maalib oma A-tähtesid, siis ei osuta sa kõigile koledatele A-dele, vaid leiad üles kõige ilusama A, teed sellele punase ringi ümber, kiidad selle eest ja palud, kas ta saaks kõik ülejäänud tähed samasuguseks teha. See toimib paremini kui osutamine, mis kõik on valesti.

VASTU

Edgar Krull,
Tartu ülikooli üldpedagoogika professor

Numbrilisest hindamisest loobumise jutt meenutab kohati kampaaniat. Tähtis on, et õpilane hinnet mõistaks.

Kujundava hindamise põhieesmärk on toetada õppimist. Teda peab olema parasjagu nii palju, et õppimine oleks võimalikult tõhus. Ta peab toetama lapse hingeelu, et ta oleks motiveeritud ja tunneks, et teda hinnatakse.

Küsimus polegi niivõrd selles, kas hindeks antakse number või selgitus, pea-asi, et sõnum jõuaks õpilaseni. Just algklassides võib olla rohkem tavaks, et antakse pigem selgitusi, sest need on paremini arusaadavad. Muidu kui paneme plaks! kahe, ei pruugi laps aru saada, mille eest, ja on käes maailma õnnetus. Vanemates klassides, kus numbri tähendus on selge, pole aga probleemi. Õpilane teab, mis sõnum on hinde taga.

Sõnalise hindamise puhul tunneb õpilane muidugi, et see on rohkem tema isikuga seotud ja puudutab tema saavutusi. Aga tuleb silmas pidada ka õpetajat. Tal on klassis üle kolmekümne õpilase ja raske on sellisel moel igaüheni jõuda. Sageli on käes ka mitu klassi, pole aega süveneda.

Kui rääkida arvestuslikust hindamisest ehk eksamitest, siis seal ei kujundata enam õppimist, vaid hinnatakse kompetentsi. Seal toimivad numbrid igati hästi.