Poolt ja vastu: kas Eesti on tõesti maailma parimaid kohti, kus elada?
Küllap on mujal rohi rohelisem ja päike kollasem, aga minu meelest on Eestis kindlalt kõige parem.
Asjad, mida mujal ei pruugi olla: kõige lihtsam – kasvõi aastaaegade vaheldumine. Näiteks kui juba mõnda aega on olnud suvi, siis ootad sügist, siis talve ja siis kevadet. Olles elanud Austraalias, kus kestab lõputu suvi, lihtsalt ei saanud tagasi Eestis olles lehtedes sahistamisest isu täis.
Monokultuur – me võime üksteise üle viriseda, nagu eestlastel kombeks, kuid suures plaanis me mõtleme ühtemoodi. Meie mured ja rõõmud on ühesugused, me mõistame üksteist poolelt sõnalt, usume (ehk ei usu) samu jumalaid, meil on oma miljoni-inimeselises maailmas ühised lemmikud ja staarid. Kellelegi pole vaja kaks korda selgitada, mis on AK või kes on Savisaar.
Ja kolmandaks: väikeses Eestis elamine on luksus. Meie sugulased ja sõbrad elavad kõik nii lähedal, et iga kell võib külla minna. Meie lapsed käivad alates esimesest klassist ise koolis ja see on loomulik. Suved vanaema juures maal heinamaal ja metsas on lapsepõlve loomulik osa.
Nii et mujal võib küll rohi olla veidi rohelisem, kuid kui meie jagu kord kevadel tärkab, on ta eriline ja pehme.
Siin elades tekib aeg-ajalt küsimus: kas asjad, mis on võimalikud ühtedele, on võimalikud ka kõigile teistele? Ajakirjanikuna valmistab mulle pettumust, kui kiiresti vajuvad Eestis avaldatud lood unustusse. Selle tõttu on siin võimalik tippu tõusta ka isikutel, kes on avalikult hakkama saanud millegi ebaeetilise ja taunitavaga. Sotsiaalne surve ei aja neid püünelt ära.
Eestis kohtab ka suhtumist „klient on kuningas” vähem kui mujal maailmas. Kui Londonis tegi telefonifirma minu kahjuks valearvestuse, maksti mulle kompensatsiooniks summa, mis toona oli umbkaudu 200 eurot. Neile oli oluline, et ma telefonioperaatorit ei vahetaks. Eestis olen ma juba mitu kuud Starmaniga jantinud, et saada sobivat programmi, ja kui kunagi uurisin Swedbankis enda jaoks mugavaid lahendusi, pakuti mulle võimalust hoopis pangast lahkuda.
Negatiivne on ka meil tugevalt kinnistunud niinimetatud direktorikultuur. Vanades demokraatiariikides võib inimene olla koristaja, kojamees või kes tahes, aga ikkagi on ta teadlik oma õigustest ja oskab ülemusega konflikti minnes enda eest seista. Eestis kiputakse pigem mõtlema stiilis: mis mina, väike inimene, ikka kellelegi suurele vastu hakkan!
