VASTU
Sven Vabar, semiootik
Nõustun täielikult nendega, kelle arvates näitab märgi otsimine riigi osalist läbikukkumist. Justkui poleks meil identiteeti.
Sven Vabar

Et kogu see aastatepikkune jändamine Eesti märgiga nii palju avalikku tähelepanu ja vaidlusi pälvib, annab tunnistust sellest, et Eesti on riigina endiselt identiteedikriisis. Me ei tunne, et meil oleks rahvana suveräänset sisu, millele kindel olla.

Me ootame golemina, et tuleks kõrgelt kinnimakstud turundaja-rabi ja pistaks meile suhu maagilise kirjarulli, mis meid siis nagu nõiaväel ellu ärataks. Aga tõeline elu nii ei ärka.

Ütles ka Laozi üle 2500 aasta tagasi: „Nimetatud nimi ei ole igavene nimi.”

Tegelikult võib ka Valdur Mikita fenomenaalset populaarsust seletada samas kontekstis. Eks otsis temagi oma „Lingvistilises metsas” Eesti märki – ja tegi seda rahva silmis väga kütkestavalt, sest erinevalt professionaalsetest turundajatest pakkus Mikita mitte tühitähistajaid, vaid märke reaalse sisuga. Ometi ei tee Mikita saladust sellest, et reageeris teadlikult rahvuslikule vajakajäämisele: võttis eestlaste hulgas levinud enesealandamise kombe ja pööras selle lihtsalt ümber.

Tõeline Eesti märk saabub siis, kui eesti inimene lõpetab kompulsiivse Eesti märgi otsimise – kui tal ei ole enam selle järele vajadust.