Poolt ja vastu: kas Eesti vajab üldse oma märki?
Neid on Põhja-Tallinnas mitu, ma võin juhatada.
Praegu on vaja nii riigile kui ka ettevõtjatele igapäevaseks kasutamiseks värve, fonte, lihtsat sümbolit, mis minu arvates võiks olla lipp. Samuti on tarvis reegleid, kuidas neid elemente kujunduses kasutada.
Kui tahame märgimaailmas mõjuda, peab disain olema hea, proffide tehtud, kallis – sest odav disain läheb kallimaks maksma. Tegema peavad täiskasvanud inimesed, muidu tuleb veel üks Vabadussõja võidusammas, mis maksab palju ja millega keegi rahul pole.
Brändi iseenesest ei ole vaja. Brändingu inimesed lööksid mind selle seisukoha eest ehk maha, aga sellest ei ole midagi. Olgem pragmaatilised, ärgem raisakem aega ega raha, vaid tehkem kõige mõjusamaid asju.
Kui me tahame elada sama hästi kui Soomes või Rootsis, siis on vaja majanduskasvu, milleks on vaja eksporti. Eksport ei seisa brändi, vaid prioriteetide taga – meil on 1,3 miljoni eestlase kohta 500 maksukontrolöri, samal ajal kui 1,3 miljardi hiinlase kohta on täpselt üks Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse ekspordinõunik.
Et kogu see aastatepikkune jändamine Eesti märgiga nii palju avalikku tähelepanu ja vaidlusi pälvib, annab tunnistust sellest, et Eesti on riigina endiselt identiteedikriisis. Me ei tunne, et meil oleks rahvana suveräänset sisu, millele kindel olla.
Me ootame golemina, et tuleks kõrgelt kinnimakstud turundaja-rabi ja pistaks meile suhu maagilise kirjarulli, mis meid siis nagu nõiaväel ellu ärataks. Aga tõeline elu nii ei ärka.
Ütles ka Laozi üle 2500 aasta tagasi: „Nimetatud nimi ei ole igavene nimi.”
Tegelikult võib ka Valdur Mikita fenomenaalset populaarsust seletada samas kontekstis. Eks otsis temagi oma „Lingvistilises metsas” Eesti märki – ja tegi seda rahva silmis väga kütkestavalt, sest erinevalt professionaalsetest turundajatest pakkus Mikita mitte tühitähistajaid, vaid märke reaalse sisuga. Ometi ei tee Mikita saladust sellest, et reageeris teadlikult rahvuslikule vajakajäämisele: võttis eestlaste hulgas levinud enesealandamise kombe ja pööras selle lihtsalt ümber.
Tõeline Eesti märk saabub siis, kui eesti inimene lõpetab kompulsiivse Eesti märgi otsimise – kui tal ei ole enam selle järele vajadust.