Poolt ja vastu: kas Eestis tuleb õpetajate arvu vähendada?
Nii viimase OECD raporti kui ka teiste uuringute järgi on Eesti õpetajate arv õpilaste arvuga võrreldes suur. Suurem kui näiteks Soomes ja suurem ka OECD keskmisest. Kuna Eesti pole Soomest rikkam riik, ei jaksa me ilmselt neist palju väiksemate klassidega koolisüsteemi ülal pidada. Pealegi on õpilaste hulk viimase paarikümne aastaga märgatavalt vähenenud, aga õpetajate hulk mitte. Nii et koolivõrgu korrastamisest ei ole pääsu, kuid seda ei tohi teha uisapäisa. Esimesena ei tohiks löögi alla panna väikseid maakoole ega kodulähedasi algkoole. Koolivõrgu korrastamiseks on ruumi gümnaasiumite osas ja seda riik praegu ka teeb. Aga ei ole eriti tõenäoline loota, et selle tulemusel hakkab õpetajaid rohkesti üle jääma. Eesti õpetajate vanus on OECD keskmisest kõrgem. Seetõttu on arvata, et õpetajate hulga vähenemine kulgeb n-ö loomulikku rada, suurte koondamisteta. Alles siis, kui korrastatakse võrku ja tõstetakse õpetajate kui magistriharidusega spetsialistide palk Eesti keskmisest kõrgemale, võib loota, et õpetajakohtadele tekib konkurents. Praegu tuleb noori õpetajaid peale vähe, reaal- ja loodusainetes peaaegu üldse mitte.
Efektiivsus on kahtlemata voorus, mille poole iga ettevõte päevast päeva püüdleb. Ent hariduse puhul efektiivsusest rääkides tuleb kõigepealt küsida, mida sellega ülepea silmas peetakse. Kas kool on lihtsalt üks eelarve kulutabel või käsitletakse haridust pigem pikaajalise investeeringuna?
Maakoolides on klassid enamasti väiksed ja õpetajaid rohkem, kui välismaised asjatundjad ette kujutada oskavad. Küllap sellest ka Exceli-tabelilik arusaam, et Eestis on õpetajaid ühe lapse kohta liiga palju – süsteem pole piisavalt efektiivne.
Erandid kinnitavad reeglit ja reegel on see, et iga vald hoiab oma kooli kui silmatera. Iga vallajuht saab aru, et koolita ei oleks ka valda, sest puuduks sideaine, mis kogukonna kokku toob. Mis on kaugemate nurkade valdadesse peale kooli õigupoolest jäänud? Suurt midagi.
Arvan, et ei tohi koolide ja seeläbi õpetajate arvu vähendamisega kiirustada ega läheneda asjale kirvemeetodil. Tuleb mõista, et kool pole lihtsalt üks maja ega õpetajad lihtsalt töövõtjad. Nad on üks viimaseid ankruid, mis hoiab paljusid inimesi maa küljes.
