POOLT
Kuno Raude arhitekt
Meil pole monumentaalkunsti piisavalt, seda valdkonda pole Eestis väärtustatud nii palju kui võiks.

Kui liikuda Euroopas ringi ning käia eri linnades, külastada näiteks Hispaania, Itaalia, Prantsusmaa ja Saksamaa linnade parke ning tänavaid, siis kohtab igal sammul kujusid ja ausambaid. Olgu siis konkreetsemaid või abstraktsemaid.

Sellised viited rahva ajaloole – kas siis kirjanduse, kunsti või sõjaajaloo suurkujude ja suursündmuste jäädvustusena – rikastavad linnaruumi, teevad seda huvitavamaks. Ma arvan, et meie selle ala inimestel ei ole liiga palju tööd.

Meil pole seda valdkonda nõnda väärtustatud. Jah, viimase 20–30 aastaga on kerkinud linnadesse palju ajalooliste sündmustega seotud mälestustahvleid ja -kive, aga need ei asenda korralikku kunstiteost. Isegi uuema aja üks näiteid, nüüdne Vabadussõja võidusammas Vabaduse väljakul jääb steriilseks, ilmetuks, anonüümseks teoseks. Selles pole kunstiliselt midagi uut.

Iga suurem ajaloosündmus väärib mälestamist. Meie ajalugu on siiani leidnud monumentaalkunstis liiga napilt kajastamist. Kui räägime praegu päevakorda kerkinud Konstantin Pätsi mälestusmärgist, siis jah, ta on kindlasti inimene, kes väärib seda, et tal oleks ka Tallinnas oma monument. 1

Kuno Raude
VASTU
Jaak Valge ajaloolane
Eestlus säilis sovetiajal tänu kultuurilisele järjepidevusele, mitte tänu linnaruumile.

Monumendid hävitati. Riigi püstitatud monumendid, mida rahvas ei toeta, jäävad õõnsaks. Kui nõukogude aega meenutan, siis tuleb ette, et eestluse säilimisele ei aitanud kaasa monumendid, vaid eelkõige kirjasõna, mis käis käest kätte.

Usun, et on õige, kui otsuse, missuguseid monumente vajatakse, teeb ühiskond. Aga julgen siiski kahelda, et näiteks Konstantin Pätsi ausammas on kõige õigem meie riikluse järjepidevuse, patriotismi ja eestluse väljendaja.

Meil oli kahe maailmasõja vahel palju teisigi poliitikuid, näiteks riigivanem ja minister Otto Strandman. Ta ei pruukinud oma võimete ja mõju poolest Pätsile alla jääda ning oli poliitilise eetika poolest võib-olla isegi parem, kuid ühiskonna teadvuses on ta praegu tagaplaanile jäänud.

Probleem on ka selles, et meie omariiklus on kestnud lühikest aega. Seetõttu ongi monumente vähem. Ja kuna riiklus on ka hilja tekkinud, on selle võrra vähem patriotismi.

Mõned asjad töötavad oma ajastus, teised aga mitte. Kui monumentaalskulptuuri arendada avalikus ruumis, võiks ta olla moodsam ja sümboliseerida ühiskonda tervikuna. 1

Jaak Valge