Poolt ja vastu: kas ema peaks ennekõike kodule pühenduma?

POOLT

Rita Rätsepp, näitleja ja psühholoog, kolme lapse ema

Tegelikult on meie ühiskonnas kodus olevat naist väga vähe väärtustatud – ta nagu ei teekski midagi.

„Ta on ju koduperenaine” ei kõla just tunnustavalt – tema nagu ei teekski tööd. Kuid see pole tõsi. Kodus olemine võib olla suurem töökoht kui ükski teine. See nõuab väga palju eneseohverdust, millestki loobumist, väga suurt rutiinitaluvust – ja naised paistavad silma sellega, et neil on tugev rutiinitaluvus.

Mis on prioriteet, kas töö või kodu, on iga ema enda valik. Ideaalmaailmas jõuab naine kodule pühenduda ja veel ka tööl käia. Kuid väikeste laste puhul peaks kodu olema prioriteet. Lapse seisukohast oleks aga ideaalvariant, kui ema saaks lapse kolmanda eluaastani kodus olla. Aga seda siiski nii, et ema end päris ära ei kaota ja saab tegeleda ka asjadega, mis talle meeldivad. Kuid paraku pole see paljudele võimalik juba puhtmajanduslikel põhjustel. Reaalsus on sageli teistsugune.

Ühiskond kultiveerib pigem heakskiitvat suhtumist enese töö kaudu teostamisse ega märka kodus tehtavat tööd.

Riigi tasandil emapalk on sammuke selles suunas, et väärtustada ka kodus olevat naist ja anda talle lisavõimalusi – minu põlvkonna emadel seda võimalust polnud.

VASTU

Yoko Alender, poliitik ja ettevõtja, nelja lapse ema

Iga inimene, olgu ema, isa või laps, võiks pühenduda ennekõike sellele, mis teda kõnetab ja arendab.

Eks see ole iga ema otsustada, millele ta pühenduda soovib. Ideaalis võiks ehk püüda pühenduda igale tegevusele, mis käsil on, igas hetkes kohal olemisele. Minu jaoks on loomulik ja oluline pühenduda kodule, lastele ja ühiskonnaelule nii töö kui ka kogukondlike ettevõtmiste kaudu.

Meie peres on kuus liiget, meie kodu on meie kõigi koosolemise maailma parim koht. Pere ja kodu on koht, kus kohtuvad intiimne ja ühiskondlik sfäär: siin oleme omaette ja samal ajal oleme koos. Sellele peab meil kõigil olema võimalus pühenduda.

Kindlasti püüan pidevalt jao kaupa pühenduda ka iseendale, näiteks trennile, mida teen, muusikale, mida kuulan, sammudele, mida astun. Püüan pühenduda tasakaalule, rahule ja rõõmule, sest kui neid enda juures hoian, tean, et saan sama kiirata ka neile, kellest hoolin, olgu nendeks kõige lähedasemad – abikaasa ja lapsed – või inimesed, keda kohtan tänaval.

Lõppude lõpuks teeb elust elu selle mitmekesisus ja lõputu võimaluste hulk. Kui inimene juba teadvustatult mõtleb oma isiklikule vabadusele ja vastutusele – millele ja millal pühenduda –, ongi suund õige.