VASTU
Katrin Pihor, mõttekoja Praxis juhatuse liige
Ida-Virumaa inimestest tühjendamine oleks väga lühinägelik lahendus. Maakond vajab hoopis tunnet, et riik hoolib temast.

Põhiseaduse kohaselt on Eesti riigi maa-ala lahutamatu ja jagamatu tervik ning igal kodanikul on õigus valida oma elukohta. Regionaalarengu strateegia visioonist lähtudes peaks iga Eesti piirkond oma eripärale tuginedes panustama riigi kui terviku arengusse ning saab osa sellega kaasnevatest hüvedest. Töötute Ida-Virumaalt Tallinna suunamine ei toeta eeltoodutest kumbagi.

Selle asemel et lahendada probleemi Ida-Virumaa inimestest tühjendamisega, võiks riigil olla piirkonnaga koostöös kokku lepitud pikaajaline ja terviklik strateegiline visioon, milline on Ida- Virumaa 20–30 aasta pärast. Arvestada tuleks nii ülemaailmseid kliimakokkuleppeid, energeetikasektori tulevikku, julgeolekuteemasid kui ka rahvastikutrende.

Selle visiooni eluviimist toetavate tegevuste osa võiks olla ka näiteks sealse ettevõtluse mitmekesistamine, aga ka inimestes ettevõtliku hoiaku kujundamine ja riigiasutuste kohaloleku tugevdamine. Samuti tuleks edendada kaugtööd võimaldavaid ühendusi. On veel palju muid tegevusi, mis aitaksid Ida-Virumaal anda oma panust Eesti kui terviku arengusse. Ida-Virumaa inimesed omakorda tunneksid, et Eesti riik toetab neid probleemide lahendamisel.