08.05.2015, 23:30
POOLT JA VASTU: kas kahe sõjatähtpäeva, 8. ja 9. mai, kasutamine on probleem?
POOLT
Prantsusmaa president surus austraallastest sõjaveteranidel sõja lõpu aastapäeva puhul kätt eile, 8. mail.
FOTO:
Tiit Pruuli kirjanik,
rändur ja ettevõtja
Küsimus 8. ja 9. maist on kõnekas, aga väheoluline detail. Selle üle vaidlemisega ärritame üksteist, ehkki ei räägi tegelikult sõja sisust.
Ka kõige mahajäetumas ja räpasemas Vene külas on üks hoolitsetud paik: Suure Isamaasõja mälestusmärk. Suure sõja lugu on olnud iga venelase isiklik lugu. Riiklik PR-masin on seda isiklikku muret ja hirmu ära kasutanud. Nii on see olnud Stalinist siiani. Nüüd on Kremli propaganda sõjaloole jälle vinte juurde keeranud ja selle tänapäeva toonud (Krimmi ja Ukraina sündmuste sidumine suure sõjaga). Isamaasõja kanoniseeritud narratiivi pole õnnestunud muuta ei Mark Soloninil, Viktor Suvorovil ega teistel moodsatel venelastel. Meie, läänlaste jaoks on see täiesti mõeldamatu. Eriti olukorras, kus Venemaal puudub endiselt ligipääs paljudele arhiividele ja võimalus ses küsimuses vaba dispuuti pidada. Peame aru saama, et venelastel on praegu oma Teine maailmasõda, mille alus on rahvuslik messiakompleks. Küsimus 8. ja 9. maist on ses sõjapildis kõnekas, aga väheoluline detail. Kõnekas selles mõttes, et näitab Stalini soovi teha kannatused ja võit üksnes enda, N Liidu omaks. Aga väheoluline selles mõttes, et selle üle vaidlemisega ärritame üksteist, ehkki ei räägi tegelikult sõja sisust.
Ka kõige mahajäetumas ja räpasemas Vene külas on üks hoolitsetud paik: Suure Isamaasõja mälestusmärk. Suure sõja lugu on olnud iga venelase isiklik lugu. Riiklik PR-masin on seda isiklikku muret ja hirmu ära kasutanud. Nii on see olnud Stalinist siiani. Nüüd on Kremli propaganda sõjaloole jälle vinte juurde keeranud ja selle tänapäeva toonud (Krimmi ja Ukraina sündmuste sidumine suure sõjaga). Isamaasõja kanoniseeritud narratiivi pole õnnestunud muuta ei Mark Soloninil, Viktor Suvorovil ega teistel moodsatel venelastel. Meie, läänlaste jaoks on see täiesti mõeldamatu. Eriti olukorras, kus Venemaal puudub endiselt ligipääs paljudele arhiividele ja võimalus ses küsimuses vaba dispuuti pidada. Peame aru saama, et venelastel on praegu oma Teine maailmasõda, mille alus on rahvuslik messiakompleks. Küsimus 8. ja 9. maist on ses sõjapildis kõnekas, aga väheoluline detail. Kõnekas selles mõttes, et näitab Stalini soovi teha kannatused ja võit üksnes enda, N Liidu omaks. Aga väheoluline selles mõttes, et selle üle vaidlemisega ärritame üksteist, ehkki ei räägi tegelikult sõja sisust.
VASTU
Erkki Bahovski,
ajakirja Diplomaatia peatoimetaja
9. mai on nüüdseks juba vene kultuuritraditsioon, mis elab oma elu. Kas me näiteks jõule tähistades mõtleme, et tegemist on Jeesuse sünnipäevaga?
Nii palju kui mina olen lugenud, oli Stalini jaoks probleem selles, et 8. mail liitlastega kapitulatsioonile alla kirjutanud Nõukogude ohvitser oli liiga madala auastmega ja tseremoonia toimus liitlaste tingimustel. Stalin tahtis seda muuta, nii et Nõukogude Liit oleks suuremalt esindatud. 9. mail seda tehtigi.
Minu arvates pole mõtet tüli kiskuda. Meie jaoks on Teise maailmasõja lõppu lihtsam tähistada 8. mail, sest 9. mai on ka Euroopa päev. Nii ei hakkaks need teineteist segama. 9. mail või sellele lähimal nädalavahetusel on Tallinnas ja ka mujal Eestis tähistatud Euroopa päeva, mis pani aluse Euroopa lõimumisele. 8. mai on Eestile pigem vaikne püha, kus mälestatakse sõjas hukkunuid. Aga on selge, et venekeelne elanikkond tähistab endiselt 9. maid. Euroopa Komisjoni endise töötajana võin kindlalt öelda, et paljud vene noored tulevad ka Euroopa päevast osa saama. Tegemist on siiski pigem ajalukku vajunud päevadega. Praegu räägime juba kultuuritraditsioonist, mis on hakanud elama oma elu. Kas me jõule tähistades mõtleme, et tegemist on Jeesuse sünnipäevaga?
Nii palju kui mina olen lugenud, oli Stalini jaoks probleem selles, et 8. mail liitlastega kapitulatsioonile alla kirjutanud Nõukogude ohvitser oli liiga madala auastmega ja tseremoonia toimus liitlaste tingimustel. Stalin tahtis seda muuta, nii et Nõukogude Liit oleks suuremalt esindatud. 9. mail seda tehtigi.
Minu arvates pole mõtet tüli kiskuda. Meie jaoks on Teise maailmasõja lõppu lihtsam tähistada 8. mail, sest 9. mai on ka Euroopa päev. Nii ei hakkaks need teineteist segama. 9. mail või sellele lähimal nädalavahetusel on Tallinnas ja ka mujal Eestis tähistatud Euroopa päeva, mis pani aluse Euroopa lõimumisele. 8. mai on Eestile pigem vaikne püha, kus mälestatakse sõjas hukkunuid. Aga on selge, et venekeelne elanikkond tähistab endiselt 9. maid. Euroopa Komisjoni endise töötajana võin kindlalt öelda, et paljud vene noored tulevad ka Euroopa päevast osa saama. Tegemist on siiski pigem ajalukku vajunud päevadega. Praegu räägime juba kultuuritraditsioonist, mis on hakanud elama oma elu. Kas me jõule tähistades mõtleme, et tegemist on Jeesuse sünnipäevaga?
