Poolt ja vastu: kas minevikukannatusi uuritakse liiga palju?
Muistne vabadusvõitlus – kannatused. Orduaeg – rõhumine. Rootsi aeg on natuke paremas kirjas, aga ikkagi – mõisakord ja rõhumine. Tsaariajal jällegi rõhumine.
Üksikud ilusad ajad nagu vabariigi aeg on jällegi ebarealistlikult üles kiidetud. Tegelikult asjad muidugi nii ilusad ka ei olnud.
Nõukogude aja kujutamisel jääb jällegi mulje, nagu oleks see olnud vaid üks suur äng, nagu repressioonide ja küüditamise vahepeal polekski naerdud, tantsitud ja elust mõnikord rõõmu tuntud.
Ajalooliste tähtpäevade puhul prevaleerib meil kannatuste kultuur. Isegi vabariigi aastapäeval, 24. veebruaril on teatav pühalik reekviemi meeleolu. Rõõmustamist on vähevõitu. Mõnusam oleks ju iirlaste patrikupäeva või Rio karnevali meeleolu.
Muidugi peab minevikku teadma ja uurima. Aga kui ma võtan näiteks okupatsioonide muuseumi, siis sellest oleks ehk mõistlikum teha lähiajaloo muuseum. See oleks neutraalsem lähenemine.
Praegu näeb muuseum välja nagu üks mitte eriti ilus maja ja kiirgab masendust.
Kuid minevik ei ole nii ühetaoline. Võrreldes juutide või kambodžalaste ajalooga on meie minevik siiski olnud üks lust ja lillepidu. 1
Oleme praeguses ajalookäsitluses väga palju kinni siltides ega tegele teemadega akadeemiliselt. Okupatsioonist kõneldes oleks näiteks väga intrigeeriv küsimus, kuidas kirjutada mitte ainult venekeelsele elanikkonnale, vaid ka elanikkonnast.
Ajalugu on ju väga mitmetahuline. Praegu kirjutame venekeelsetest kui statistilisest arvust – et eestikeelne rahvastik vähenes ja teisi tuli juurde. Seda ei pea maha vaikima. Huvitav oleks ju näiteks teada, mida siia saabunud venelased tegid, mis klubides suhtlesid. Praegu on hästi palju infomüra. Tuleks uurida kasvõi võrdlevalt kommunismi. Öeldakse, et eestlased kehtestasid väga natsionalistliku riigi ja jätsid venelased õigustest ilma. Võrrelge aga kasvõi Tšehhoslovakkiaga! Tööpõld lähiajaloo läbitöötamiseks on veel väga lai.
Mis puudutab aga okupatsioonide muuseumi nime muutmist Vabamuks, siis see ehk vähendab pingeid. Võib-olla näiteks venelased, kes tulevad muuseumi, ei pea end tundma okupantidena – mis on ju iseenesest ka vale arvamus. Just selliste väär-
arusaamade muutmiseks tulekski ajalugu veel põhjalikumalt, ka venelaste käest uurida. 1
