Poolt ja vastu: kas mujal on parem kui Eestis?
Nn Rootsi mudelit naeruvääristavad Eestiski jõud, kelle inimkäsitlus on siinsest kardinaalselt teistsugune ehk lähtub laias laastus veendumusest, et need, kes erinevad minust kui „normist” – teise nahavärvi, religiooni, kultuuritausta, seksuaalse sättumuse või ka poliitiliste vaadetega inimesed –, on minust vähem väärt.
Nagu iga ühiskond, ei ole ka Rootsi veatu või ilmeksimatu, vaid pidevalt muutuv ja maailma arengusuundadega kaasas käiv kooslus. Rootsi mudel ei tähenda kommunismi ehk käsumajandust või tõupuhast turumajandust ehk röövkapitalismi, vaid nimelt seda kolmandat teed, mille Rootsi valis pärast Teist maailmasõda – segamajandust.
See tähendab, et võimalikult paljudel inimestel on jätkusuutlik võimalus inimväärsele elule. Siinne ühiskonnamudel lähtub põhimõttest, et iga inimene ja iga elu on väärtuslik. Nõnda töötatakse ka seadusi välja selliselt, et nad tagaksid inimõigused kõikvõimalikele vähemusgruppidele.
Tulemus ei lase end oodata: Rootsi on ahvatlev riik ka sisserändajatele. Swedbanki eelmise aasta analüüs väidab, et suur pagulaste sissevool kiirendab lähiajal Rootsi majanduskasvu.
Põhja-Euroopale omane sotsiaalpoliitika pakub mulle siin abi just siis, kui seda hädasti vajan. Paindlik online-ärimaastik julgustab mind aga otsima uusi teid, kuidas müüa oma teenuseid ja ühiskonda enda soovide järgi panustada.
Muidugi tundub Eestist vaadatuna hoopis Ameerika sädeleva võimalustemaana ja paljude jaoks ta ka kindlasti on seda. Ent küsige Ameerikas elavatelt eestlastelt ja nad räägivad, kuidas nad peavad maksma terveid varandusi lapsehoiu ja teiste teenuste eest, mida Eestis saab kas täiesti tasuta või kõvasti alla omahinna.
Tegelikult tekib selles kliimas aeg-ajalt küll igatsus kolida edasi Lõuna-Itaaliasse ja seal sidruneid kasvatada, kuid siiani on mind tagasi hoidnud itaallaste pidev virisemine oma majanduse üle.
Jah, Eesti on provintslik. Ta tundub tõepoolest väikese saarena ja võimaluste hulk tema suurusega piirdubki. Arusaadav, et inimesed peavad sageli välismaale kiikama, et kas pole seal perekonna toitmiseks paremaid võimalusi. Aga mina näiteks saan kirjutada oma New Yorgi ja Delhi ettevõtetele Tartust oma lauakese tagant. Ma tõesti ei mõista, miks peaksin kuskile mujale pürgima.
