POOLT JA VASTU: kas natsitemaatika esiletõus kahjustab Eesti kuvandit?
Ka Ameerika Ühendriikidel on oma rühmitus, mida tuntakse äärmusliku ideoloogia ning otsese vägivalla pärast. Suurema osa 20. sajandist võitles Ku Klux Klan „valgete võimu” eest, terroriseerides kümneid tuhandeid. Nad kutsusid puhastama Ameerika ühiskonda vähemustest ega kohkunud tagasi ka mõrva eest. Olemuselt oli Ku Klux Klan Hitleri natsionaalsotsialistide sugulane. Aga kui 1960-ndatel tahtis organisatsioon korraldada protestimarsse, lubas ülemkohus seda sõnavabadusele tuginedes. Ning mis juhtus? Hirmutava kujundi asemel sai Ku Klux Klanist naljanumber. Õppetund Eestile on see, et kuniks ei õhutata vägivalda, laskem kõlada ka äärmuslaste häältel. Oma kõnes väljendavad nad oma uskumisi, mitte tegelikkust, kuhu välja jõuda. Aga kui ma näen äärmuslasi kõnelemas või kandmas natside sümboleid – või ka mõnd idiooti tänaval särgiga CCCP, võin ka mina nende kohta kõva häälega oma arvamuse välja öelda. Las nad räägivad. Siis teame, kellega meil tegemist on.
Ei tohiks mingite ideede arutamisest loobuda üksnes seetõttu, et kardetakse anda relvi oma ideelistele vastastele. Alustame sellest, et lai ühiskondlik arutelu on üks demokraatia alustalasid. Seda, et Eesti parlamenti pääsesid äärmusparempoolsete vaadetega inimesed, teavad vastased niikuinii. Ent mis juhtub, kui selle teema arutelu piirata? Tulevad „kurjad keeled”, kes ütlevad: „Neil ilmusid parlamenti fašistid, aga nemad vaikivad. Kus on siis see paljukiidetud Eesti demokraatia?”
Aga kui küsimust arutada ühiskonnas laiemalt, siis Eestil vähemalt on, millega oma vastastele vastu astuda. Siis võib Eesti öelda: jah, meil on demokraatia ja need inimesed pääsesid tõesti ausalt parlamenti. Mis teha, kui on olemas nõudlus. Kuid me ei lähene sellele probleemile ühemõtteliselt. Paljud mõistavad nende vaated hukka ja sellest kõnelevad ka valimiste tulemused. Natsionalistid ei saanud ju ometi parlamendis enamust! Tähendab, et suuremale osale eestlastele on niisugused ideed ikka veel võõrad.
