POOLT ja VASTU: kas on õige kahekordistada trahve, et eelarvet täita?

POOLT

Maris Lauri,
riigikogu liige (Reformierakond)

Trahvid kujutavad endast karistust. Ja et karistus mõjuks, peab see olema tuntav, mitte liiga väike.

Eelarve täitmise funktsioon on neil kõrvalisem, peamine on ikka karistamine. Eelarve planeerijad prognoosivad nende laekumist senise kogemuse põhjal.

Ma pole küll trahvide ekspert, aga trahvisummad on Eestis üsna pikalt ühes kohas püsinud, kuid elatustase on samal ajal oluliselt tõusnud. Seega peaksid trahvid, et nad oma eesmärki täidaksid, olema elatustaseme tõusuga vastavuses. Kuidas kellelegi see summa mõjub, oleneb inimesest – kas tahetakse oma kohustusi täita või mitte. Eks see on nii kõikide kohustustega.

Mõnes riigis on rakendatud nn astmelist trahvimist, mille korral määratakse inimesele näiteks liiklustrahv vastavalt tema sissetulekule ja rikkamad inimesed saavad märgatavalt suuremaid trahve. Seda süsteemi peab väga põhjalikult analüüsima. Võib ju juhtuda ka nii, et inimene saab ühekordse suure sissetuleku või siis oli palk hea, aga ta jäi äkitselt töötuks. Kui sel juhul talle eelmise aasta tulude põhjal suur trahv määratakse, siis see ei vasta tema rahalisele olukorrale.

VASTU

Leon Glikman,
vandeadvokaat

Trahvimise loogikasse sisse kirjutatud põhimõtteline vastuolu vähendab inimeste õiguskuulekust.

Trahv on sanktsioon, mille eesmärk on mõjutada isikuid õiguspäraselt käituma. Pahatihti on trahvimise motiiv aga riigikassa täitmine ja ametnike enesekehtestamine n-ö meeldiva ja kasuliku ühendamise meetodil, kusjuures unustatakse, et õiguskuuleka käitumise saavutamiseks on olemas ka leebemaid ja tõhusamaid viise.

Trahvide sissekirjutamine riigieelarvesse kujutab endast huvide konflikti, kuna ühelt poolt peaks riik tegutsema eesmärgil, et õigusrikkumisi toime ei pandaks, teiselt poolt on aga vaja leida trahvidest raha riigieelarvesse. Just seepärast on kehtestatud mõistliku inimese vaatevinklist täiesti mõttetuid piiranguid, mis lausa kustuvad üles rikkumistele, samuti tehakse järelevalvet seal, kus tegeliku ohutusega pole mingit pistmist.

Riigi omakasupüüdlik kiuslikkus maksab valusalt kätte, kuna see devalveerib õigusrikkumise mõistet. Selle tulemusel usuvad paljud, et normid on kehtestatud mitte turvalisuse tagamiseks, vaid selleks, et leida karistamise ajendeid.