Poolt ja vastu: kas palgavaesus on Eestis paratamatus?

POOLT

Peeter Koppel,
SEB privaatpanganduse strateeg

Oleme praegu selles kontekstis ajaloo valel poolel. Palgavaesus on teatud määral osa suuremast protsessist.

Mure on selles, et elame globaliseeruvas maailmas ja teatud piirkondades ollakse nõus tegema asju odavamalt, kui meie teeme. Arenenud ja areneva maailma sissetulekute tase ühtlustub aeglaselt. See ei tähenda aga mitte üksnes seda, et näiteks Indial ja Hiinal läheks paremini, vaid ka, et arenenud maailmas läheb sissetulekute tase allapoole.

Oleme oma avatud majandusega globaalse konkurentsi objekt. Kui keegi on selle rahaga nõus mingeid asju tegema, siis nii kurb kui see ka on, on tal objektiivne vajadus tööd teha ja selle palgaga nõus olla. Palk saab tõusta ainult siis, kui tootlikkus kasvab. Kui ettevõtjale öelda, et ta peaks maksta summa X, lööb ta oma Exceli kokku, laseb osa tööjõust lahti ja paneb ülejäänud tegema rohkema palga eest rohkem tööd. Meie tööjõud, saadud pärandina Nõukogude Liidust, ei kipu olema nii kvaliteetne kui põhjamaades. Praegu on palgakasv viljakusest selgelt kõrgem ning meie tööviljakus globaalses konkurentsis seega selgelt kallim. Kui trend jätkub, siis varsti töökohad kaovad. Järgneb vindumine ja siis on samad inimesed valmis tegema taas sama tööd, aga juba madalama palga eest.

VASTU

Katrin Pihor,
Praxise majanduspoliitika programmijuht

Vaesusest aitaksid pääseda nii paremini korraldatud transport kui ka haridusvõimalused.

Tööturuseisundi järgi on kõrgeim suhtelise vaesuse määr töötute hulgas, neile järgnevad ettevõtjad ja pensionärid. Kõige väiksem on vaesuse määr palgatöötajate hulgas. Seega, esimene tegur, mis aitab vaesusest pääseda, on töökoht. Et tööd jaguks üle Eesti, peab hea seisma ka selle eest, et ettevõtlus areneks mujalgi kui ainult Tallinnas ja Tartus.

Miinimumpalk vaesusest ei päästa – maalt linna suurde kaubaketti müüjaks käies tuleb sellele lausa peale maksta. Suurem töötasu eeldab aga nii keerukamaid tootmistehnoloogiaid kui ka inimeste nüüdisaegsemaid oskusi. Ka statistika näitab, et kõrgem haridustase vähendab oluliselt vaesusriski.

Kolmanda olulise tegurina tooksingi välja liikumisvõimalused. Eestis on praegu üsna tavaline olukord, kus inimene elab maal, sest seal on soodne elamispind, autot tal ei ole ja ühistransport käib heal juhul korra või kaks päevas. Võimalik oleks arendada paindlikke, hõreasustust arvestavaid ühistransporditeenuseid, nagu subsideeritud taksoteenus, pakkuda munitsipaaleluruume pikaajalistele töötutele, kes taassisenevad tööturule, toetada kaugtöö keskuste arendamist maapiirkondades.