Poolt ja vastu: kas patsientide omaosalust peaks suurendama?
Viimastel aastatel on riik omaosalust varjatult suurendanud. Kuna ravijärjekorrad on pikenenud, pöördub järjest rohkem inimesi tasulise tervishoiu poole, kusjuures paljud kasutavad tasudes järelmaksu. Pole kahtlust, et ravikindlustuse rahastust on tarvis suurendada.
Hea viis selleks on riikliku kindlustuse kõrval võimaldada ka eraravikindlustust. Kindlustusseltsid on aastaid soovitanud teha tööandjatele maksusoodustust töötajate eraravikindlustuse arengu soodustamiseks. See tooks tervishoiusüsteemi lisaraha, sest osa haigekassa rahastatavaid ja pikas järjekorras ootamist nõudvaid raviteenuseid hakataks kinni maksma erakindlustusest. See oleks win-win lahendus nii töötajatele, tööandjatele kui ka riigile, sest kiiremini ravi saavad inimesed pääsevad kiiremini tööle tagasi ja hakkavad tootma lisandväärtust, mitte ei ole riigile kuluks. Peale selle, et eraravikindlustuse lisamine on muutunud möödapääsmatuks, on praegu hea aeg ka seetõttu, et riigikogu hakkab peagi arutama maksuvabastust kulutustele, mida tööandja teeb töötajate spordiharrastusele ja tervise edendamisele. Sellesse eelnõusse on lihtne lisada ka eraravikindlustus. Kes väidab, et eraravikindlustus suurendab ebavõrdsust, mõelgu sellele, et ebavõrdsus on tervishoius juba ammu olemas ja see on aastatega üha kasvanud.
Omaosaluse kasv suurendab üldiselt ebavõrdsust ja piirab väiksema sissetulekuga inimeste ligipääsu vajalikele teenustele. Samal ajal on omaosalus olemas ilmselt kõigis tervishoiu-
süsteemides ning see annab märku, et tarbitav teenus ei ole tasuta ja seda ei tuleks põhjendamatult tarbida. Omaosalust rakendatakse eelkõige eesmärgiga mõjutada patsientide käitumist, näiteks et eelistataks geneerilisi ravimeid, pöördutaks ennekõike perearsti poole, pestaks kohusetundlikult hambaid.
Kokkuvõttes tuleb kogu raha tervishoidu muidugi inimeste enda taskust. Maksudena panustatakse solidaarselt, makstakse võimalust mööda ja kasutatakse teenust vastavalt vajadusele ehk haigestumisega kaasnev finantsrisk jaguneb inimeste vahel ja aja jooksul. Omaosaluse kulu katab igaüks tervishoiuteenust tarbides. Eestis tehtud senised uuringud näitavad, et eakate ravimikulud viivad nad vaesusriski ja väiksema sissetulekuga inimeste jaoks ei ole hambaravi kättesaadav. 2014. aasta andmetel oli patsientide omaosalus tervishoiu rahastamises ligi 23%. Suurema osa sellest moodustasid kulud ravimitele, ambulatoorsele eriarstiabile, hambaravile ning prillidele ja abivahenditele. Väiksema sissetulekuga leibkondade seas on hambaravile ja abivahenditele tehtavad kulutused märgatavalt väiksemad kui suurema sissetulekuga rühmades.
