Iseloomulikud on ka Kölni katedraali juures viibinute väited, et ahistajatest mehed ei saanud saksa keelest aru. Tegelikult polnud ju ka omavahel prantsuse keeli lobisevatel Vene aadlipreilidel ja kirjaoskamatutel Vene talumeestel lihtne leida ühist keelt. Nemadki kuulusid otsekui kahte erinevasse maailma: euroopalikes ballikleitides haldjad ja kohmakates vammustes karud. Aga ka need karud himustasid paremat elu, soovisid saada osa tsaari veinikeldrist ja pikutada siidlinadega kaetud sängides.

Narodnikud käisid ja püüdsid rahvast harida, kuid ei leidnud erilist mõistmist ja said pahurate külameeste käest peksagi.

Kuidas sellistele soovidele reageerida? Tsaari-Venemaal jagunesid arvamused kaheks. Oli neid, kelle arvates aitas tülikaks muutunud talumehe vastu üksnes kasaka nuut. Tänapäeval esindavad seda mõttesuunda konservatiivsed rahvuslased, kelle arvates päästaks olukorra ümber Euroopa veetud okastraat ja pagulaste parvedele suunatud kuulipildujatuli. Säärane arstim võib tõesti efektiivne olla, kuid selle kasutusele võtmiseks vajaksime me Euroopa etteotsa Jossif Stalini kaliibriga riigimeest. Ja kas see olekski enam sama Euroopa, kus meile meeldib elada, ning kas säärast Euroopat olekski mõtet hoida ja säästa?

Teine võimalus oli talupoegi tsiviliseerida. Tšehhovi teostes lubab mõni eksalteeritud tegelane alalõpmata: „Kohe hommikul lähen külasse ja kingin talumeestele oma vanad frakid.” Narodnikud käisid ja püüdsid rahvast harida, kuid ei leidnud erilist mõistmist ja said pahurate külameeste käest peksagi. Ka tänapäeval võib kergesti juhtuda, et tolerantsuse jutlustaja leiab ühel hetkel võõra käe oma seeliku alt.

Mis siis teha? Mina ei tea. Kõnekas on Kölni võimude soovitus kesklinna vältida, nii nagu püsitakse kodus halva ilmaga, mille vastu inimene on võimetu. Mina tegin ka enne koeraga pikki jalutuskäike, aga kui lumi maha tuli ja külmaks läks, viin peni vaid mõneks minutiks õue. Lume ja pakase vastu ei saa.